Homses LP-s Indias martsipanitööstuse loonud eestlanna: tööle sõites on igapäevane vaatepilt auto küljes rippuvad lapsed, vigased ja vanurid, kes lunivad raha
Thea Tammelehe kannapöörded tunduvad mugavustsoonis elama harjunud inimesele esmapilgul mõistetamatud ja hullumeelsedki. Pärast Pärnus keskkooli lõpetamist sai ta edukalt sisse Viljandi kultuuriakadeemia näitlemise erialale. Näitlejaks saamise asemel valis ta aga hoopis Ameerika. Seal töötas ta üle aasta lapsehoidjana, sai hea välismaal elamise kogemuse ja tegi pärast seda Tallinna ülikoolis magistrikraadi eripedagoogika alal. Ta juhtis mõned aastad Pärnus Eesti ettevõtluskõrgkooli Mainor, jõudis elada pereelu ja saada lapse ning tundis siis, et selline elu pole päris tema jaoks. Väikelinna tööle-koju-rutiin oli seiklejahingega Theale liiga ühekülgne ja rusuv. Tütar Mia Norah oli viieaastane, kui ta pakkis asjad ja sõitis Mumbaisse külla mehele, keda oli kohanud ühiste tuttavate kaudu Amsterdamis. India päritolu Thomas on IT-spetsialist ja koos avasid nad Indias neli aastat tagasi ühise äri, mille idee sündis esimest korda koos Eestis käies. Thea pere demonstreeris väimehele kodust martsipanitegu ja indialane pakkus: miks ei võiks seda imelist maiust pakkuda ka India turule? Mõeldud-tehtud. Tagasi Indias olles puhus paar magusaärile hoo sisse.
Võib ju arvata, et pärast firma registreerimist on 21 miljoni elanikuga Mumbais äri teha lihtsamast lihtsam: tuleb vaid midagi müüa ja kui ka iga sajas ostab, läheb juba hästi. Thea vangutab selle peale pead, sest ta teab: Indias on väga raske äri teha. „Elatustase on seal väga madal. Meie satiinlindiga kaetud 150-grammine martsipanikarp maksab seitse eurot – see on indialase jaoks väga kallis hind,” kirjeldab ta turukonjunktuuri. Thea sõnul saab seal rikkaks ainult see, kes müüb palju ja odavalt. Kõige ostetum maius maksab Indias viis ruupiat (0,006 eurosenti) ja see on šokolaad, mis ei sisalda grammigi šokolaadi põhikoostisainet kakaod.
Thea klientideks on India rikkad. Mumbais elavad kõik Bollywoodi staarid ja ka kuulsad kriketimängijad, kes on tõusnud seal pooljumala staatusesse. Thea pakutavat kaupa ei saa süüa kilode kaupa, see on ainult jõukatele nautimiseks ja staatuse näitamiseks. Ettevõttel on kaks esinduskauplust – peale Mumbai ka pealinnas Delhis –, kus rikaste abilised käivad oma isandatele ja emandatele sobivate maitsetega martsipanikarpe komplekteerimas. Delhi rikkad erinevad Mumbai omadest – neile meeldib väljanäitus, kõik peab olema naabri omast parem ja nemad ei tee tehingut, enne kui oled neil kodus külas käinud ja nad on saanud sulle oma rikkust näidata. Tänu martsipanile on Thea sattunud paljude India superrikaste kodudesse. „Seda, mis seal näeb, ei oska ma sõnadesse panna ega kirjeldada,” ohkab ta. India rikkuri hoovis seisab üldjuhul kümmekond autot. „Bentleyd, Lamborghinid, Jaguarid… Kõige nukram on aga, et nende autodega ei saa Indias kusagil sõita, sest teed on kohutavalt suuri auke täis.”
Mumbai on räpane ja tolmune linn nagu Delhigi. Thea sõidab igal hommikul tööle ja õhtul tagasi oma autojuhiga ning püüab mitte aknast välja vaadata. Igapäevane vaatepilt on tänavaäärtes oma loomulikke vajadusi rahuldavad slummielanikud. Valgusfoori taha seisma jääva auto küljes ripuvad lapsed, vigased ja vanurid, anudes raha, aga neist ei tohi välja teha. „Süda tuleb teha kõvaks ja mitte mingil juhul neile raha anda. Sest see on maffia ja on lausa riiklik soovitus seda süsteemi mitte toita,” sõnab Thea. Tema on kerjavatele lastele süüa pakkunud, aga nad ei taha seda. Ta toob näiteks majakesed, mida riik on slummielanikele jaganud, aga mille nood on hoopis välja rentinud ja elavad ise tänaval edasi. See on indialaste elustiil, mida eurooplasel on raske mõista. „Inimesed käivad jalutamas kaubamajades, sest seal on külm ja puhas õhk. Kui tänaval on 45 kraadi kuuma, räpane ja lehkab, ei taha seal ju keegi olla.”
