Homses LP-s intervjuu Soome tippkirurgiga, kes tõttas appi Michael Schumacherile ja Usbeki diktaatorile
Juha Hernesniemi (68), kes on pälvinud omal alal kõrget tunnustust üle maailma ja osalenud üle 70 000 inimese ravis, jõudis hiljuti taas meedia vaatevälja, kui ta kutsuti päästma raskes seisundis olnud Islam Karimovit, Usbekistani kauaaegset presidenti. Soome arstile saadeti järele eralennuk, et osavate kätega kirurg võimalikult kiiresti Taškenti lennutada. Sellist uudist kuuldes tekkis LP toimetusel tagasihoidlik soov vestelda ka mitut eestlast opereerinud arstiga tema säravast karjäärist ja uurida, mis elu arstiteaduse maestro neil päevil elab.
Meie plaan ei taha esimestel päevadel vedu võtta. Hernesniemi telefon on välja lülitatud, SMS-ile ega e-kirjale ta ei vasta. Abi pole ka Hernesniemi töökohast, Helsingis asuvast haiglast. Vastuvõtust suunatakse kõne korduvalt edasi, kuulame tundide kaupa ooteliini muusikat, ilma et kirurgist oleks kippu ega kõppu. Kuni pühapäeva õhtul saabub sõnum: „Vabandust, olin kaheksa päeva Hiinas, nüüd paariks päevaks tagasi Helsingis. Lendan peagi Indiasse, sealt edasi Indoneesiasse, Jaapanisse ja siis tagasi Hiinasse. Kas saate lähipäevil siia tulla?” Pikalt mõtlemata haarame võimalusest ja sõidame Helsingisse.
Kui Töölö haiglasse jõuame, on Hernesniemi telefon pikalt hõivatud. Vastuvõtust öeldakse meile samuti: „Me ei saa teda kätte.” Küsimustele, kas kirurgil on parasjagu operatsioon või kus ta kabinet asub, ei osata vastata. Istume kohvikusse ja jääme ootama. Kui möödunud on paarkümmend minutit ja umbes sama palju tuututamisega lõppenud helistamiskatseid, tuleb naisterahvas vastuvõtust ja teatab, et sai teada, kus asub Hernesniemi kabinet – haigla vanema kompleksi viiendal korrusel. Kõlab küll uskumatult, aga maailmakuulsa kirurgi kabinet osutub väikeseks ja pehmelt öeldes tagasihoidlikuks paaritoaliseks ruumiks, kuhu iga inimene tänavalt võib sisse jalutada. Ei ühtegi sekretäri ega turvameest.
Hernesniemi palub meil mõne minuti kõrvalruumis oodata, sest täidab parasjagu Peruust pärit praktikandiga eelseisva India reisi jaoks viisataotlust. „Õudne nuhtlus,” ütleb ta muiates mahuka paberitöö kohta ning annab meile ajaviiteks enda ja kolleegide sulest mõni aasta tagasi ilmunud raamatu neurokirurgia trikkidest. Hernesniemi keerab raamatus õige lehekülje ja ütleb: „Siin on kirjas kogu minu elu, lugege.”
Soomlaslikus eheduses kirjutatud elulugu on põnev. Näiteks nimetab ta oma suurimaks eeskujuks, tänu kellele ta arstiameti valis, perearsti, kes hoolitses 50 aastat tema kodulinna Ruovesi 10 000 elaniku eest. Üksi!
Alustan juttu sellest, kuidas Hernesniemi on tänu mitmele eestlasele tehtud edukale operatsioonile ka üle lahe tuntud. Kirurg katkestab mind poole lause pealt ja teatab: „Ma mäletan Kerdi Läänet, ta oli minu lemmikpatsient. Olen oma karjääri jooksul opereerinud üle 16 000 inimese, aga Kerdit mäletan alati. Kui ta minu juurde toodi, oli ta väga kehvas seisus. Ta oleks nagu koonduslaagrist tulnud. Olles üheksa-aastane, kaalus ta kõigest 15 kilo. Aasta pärast oli ta jälle täiesti normaalne tüdruk – see oli nagu ime,” räägib kirurg õhinal.
Kõigest pikemalt juba homme ilmuvas LP-s!
