Homses LP-s: kohtumised Floridas vol 1 – Eesti mees, kes peaks raamatu järgi juba 71 aastat hauas olema
Miamist umbes tunnise teekonna kaugusel asub Florida üks hinnatumaid eramupiirkondi Boca Raton, kuhu nii mõnigi edukas eestlane on endale kodu asutanud. Leidub nii neid, kes on Eestist hilisemal ajal tulnud ja siia nn talvitumispesa ostnud, kui ka aastakümneid siinmail elanud Ameerika kodanikest eestlasi. Ühele neist, Ülo Reivikule (90) LP külla lähebki.
Vanusega on Ameerikas segane lugu. Siinne 90-aastane inimene võrdub Eesti 70-aastasega. Pea sajandivanused inimesed on elurõõmsad, näevad head välja ja toimetavad oma toimetamisi. Meil ei või 90-aastased enam autot juhtida, kuid USA kiirteedel vuravad autoroolis vaat et saja-aastasedki. Ülo Reivik pole erand. Ta sai juunis 90, aga kõige rohkem pakuksin talle 70 eluaastat. Tal on ülierk mälu ja hea füüsis – meie vestluse jooksul käib ta mitu korda nagu väle põder ülemise korruse kabinetist fotoalbumeid ja raamatuid toomas. Vestluse kõrvale – „et suu kuivaks ei läheks” – avab ta heleda Ameerika õlle, naerab laialt oma elujuhtumiste üle ja mängib tagatipuks akordionil terve kontserdi jao igihaljaid eesti laule. Põnevaks teeb Ülo loo aga asjaolu, et Tartus 1998. aastal ilmunud Aleks Kurgveli ja Herbert Lindmäe koostatud raamatu „Pro Patria. 1940–1945. Auraamat Teises maailmasõjas langenud Eesti vabadusvõitlejaile” järgi peaks ta olema juba 71 aastat hauas. Ülo Reiviku nime järel seisavad seal daatumid 19.06.1925–23.09.1944. Viimane on päev, mil Ülo sai Saksa poolel Lätis võideldes mürsuga pihta. Sealt edasi kadusid tema jäljed vette.
Ülo Reivik meenutab vaiksel häälel haavatasaamise päeva. Ta oli siis 18-aastane. „Mina seisin kuulipilduja taga ja venelastel oli tank. Mürsk lõhkes vastu mu kuulipildujat ning järgmisel hetkel oli kuulipilduja jalg läbi mu käe maa sees kinni. Tirisin selle käe seest välja…”
Keegi ei uskunud, et sellisest vigastusest on võimalik eluga välja tulla. Ülo viidi Lätist raskelt haavatuna otsejoones Saksamaa haiglasse, kus talle tehti mitu operatsiooni ja kus ta viibis ühtekokku kaheksa kuud. Tema parema käe närvid on alates küünarnukist halvatud, ta ei tunne selle käe sõrmi ega saa neid liigutada. Tema kehas on üle 40 mürsukillu, mis aeg-ajalt endast märku annavad. Paar korda on Ülo abaluus olev mürsukild ka lennujaamade turvaväravad piiksuma pannud…
Mis sai Ülo Reivikust pärast raskelt haavatasaamist edasi, kuidas tema elu Saksamaal ja hiljem Ameerikas kulges, mismoodi on ta õppinud halvatud käega virtuoosselt akordionit ja golfi mängima ning paljust muust huvitavast loe juba homme ilmuvast LP-st.
