Homses LP-s: Olav Osolin: olen muusika alal asjaarmastaja ja teen seda vaid puhtast lustist
Pisut üle aasta tagasi laenas reklaamispets Olav Osolin esimeses näosaates ülesastumiseks Priit Hõbemäelt kitarri, et seda laulmise ajal butafooriana kasutada. Kui sõber ei rutanud pilli tagasi võtma, otsustas ta ise proovida, kuidas kitarrimäng käib. Esialgu õppis ta duuride tõmbamist YouTube’i videote järgi, hiljem söandas tuttavatelt muusikutelt otse pärida, kuidas nad üht või teist akordi võtavad. Ja kui esimesed duurid selged, ei rutanud ta ühtki tuntud lugu kaverdama, vaid otsustas hoopis ise laule looma hakata.
Osolin on põhjalik inimene. Kui ta midagi ette võtab, siis peab sellel ka konkreetne tulemus olema. Niisiis, kitarriduurid tänu internetile selged, hakkas ta hoopis laule kirjutama. Viimane ei olegi päris õige sõna, sest Olav ei tunne nooti. Ta on küll Tallinna 21. keskkoolis käies koolibändis pisut trummi kolistanud, aga nagu ise ütleb: tõenäoliselt valesti. Muusikaga kokkupuudet on olnud veel niipalju, et selsamal kooliajal tekkis neil ühine kooslus Jaanus Nõgistoga, bändi nimi oli Aatomi Triikraud ja kolm lugu õpiti selgeks ka, siis läks bänd laiali. Nõgistost sai kuulus muusik, Osolin siirdus Tartu ülikooli ajakirjandusosakonda, hakkas plaate koguma ja tegutses DJ ehk tollases mõistes diskorina. Kuni, jah, nelikümmend aastat hiljem sattus tema kätte see saatuslik kitarr. Noor viisisepp (Tanel Padari väljend) kombineeris kõik õpitud duurid püüdlikult ritta, kirjutas sõnad juurde ja nii sündis tema esimene laul „Sest ma tean, see on armastus”.
