Homses LP-s pärast jõule 50-aastaseks saav Allar Levandi: mul on kahju, et auväärsed sportlased kaovad ära ja lähevad ühiskonna jaoks lukku
Eesti rahvas armastab Allarit, sest ta on igaühele meist nagu positiivne ja naerusuine naabripoiss, mitte kauge ja kättesaamatu, uhkusest pungil olümpiasangar. Elu üks verstaposte paneb paratamatult tagasi vaatama ja nentima: on olnud ka raskeid aegu, ent õnne on elus jätkunud nii spordis kui ka isiklikus elus.
Järgnevalt väike lõik homme ilmuvast pikast intervjuust:
Allar, kui lugesid hiljuti meie lehes ilmunud Andrus Veerpalu ja Mati Alaveri intervjuud, siis mida arvad sellest juhtumist?
Olen Andrust kui inimest alati toetanud. Selge see, et nad on kapseldunud, nii Andrus kui ka Mati. Andrus on alati kinnine olnud, aga ta on väga hea inimene. Jaak [Mae] on olnud avatum, Kristina [Šmigun] on samuti hästi väljapoole. Mis mulle muret teeb, pole mitte see, kas keegi on kasutanud aineid ja vahele jäänud, vaid mis neist inimestest ühiskonnas edasi saab.
Võtame siia ka Indrek Pertelsoni, kes tõi meile olümpialt kaks pronksmedalit! Indrek sattus sellisesse olukorda – ma ei anna jälle hinnangut –, et kõik asjad läksid rappa ja nüüd on see inimene Eesti ühiskonna jaoks kadunud. Vaat see on mulle kurb. Ma ei ütle, mis on vale, mis õige. Sama Kristinaga – asjad juhtuvad, ei tea, mis sellest tuleb, aga see inimene on lukus. Ma ei tea, kus ta on ja mida teeb, aga ta ei saa ühiskonnale enam midagi juurde anda.
Sama tunne tekkis mul Andruse lugu lugedes: ta suusatab seal kaugel Olosel… Ta ei ole otseselt kadunud, aga ei anna oma panust Eestile. (Paus.)
Mul on kahju, et inimesed, kes on olnud spordis auväärsed ja keda saaksime kasutada ühiskonna veduritena, kaovad mingil hetkel ära. Kui palju olen mina käinud kohtumas kaevurite, pensionäride, õpilastega! Tuuritasin aastaid mööda Eestit, sest tunnen, et pean seda tegema, seda oodatakse minult. Gerd Kanter teeb seda usinalt. See ongi üks sportlaste rolle. Ei tohi kapselduda! Andrus võiks olla Eestis, lõigata linte, patsutada noortele õlale, kui nad on olnud tublid. Aga vahepeal juhtunud fopaad ei lase seda teha…
Mida arvab Allar pagulastest ja dopingust, elu mõttest ja keskeakriisist, tehnoloogia kiirest arengust ja pidutsemise vajalikkusest, aga ka sellest, kuidas on nende pere elanud üle väiksema poja raske elu alguse ja vanema poja haiguse, saate lugeda juba homme ilmuvast LP-st!
