Homses LP-s räägib TeliaSonera asepresident Piret Mürk-Dubout, miks ta kaalub Eestisse tagasitulekut
Kohtusime Piret Mürk-Duboutga (44) viimati kolm aastat tagasi jaanuaris tema kodus, Tallinna vaiksel kõrvaltänaval asuvas ridaelamus, kus esikus seisis suur pakitud kohver. Väljas paukus pakane ja viimaseid päevi Eesti Telekomi turundus- ja strateegiadirektorina töötanud Piret sättis end kolmeaastase poja Karl-Erikuga (kes täna on kuuene) elama Stockholmi üürikorterisse. Ta võttis vastu Elioni ja EMT-d omava Rootsi telekommunikatsiooniettevõtte TeliaSonera pakkumise tulla firma asepresidendiks.
Tegelikult kuulas meie tollast intervjuud pealt juba ka väike Henri (kes saab suvel kolmeseks), seda küll ema kõhust, sest Piret võttis rootslaste pakutud vastutusrikka ametikoha vastu neljandat kuud rasedana. Sellist hullumeelset naist, kes sööstab paljunõudvale juhikohale võõras riigis ja võõras keeles, ise pisikese lapse ema ja teisega lapseootel, annab ikka otsida, mõtlesin ma tollal isegi pisukese südamevaluga. Aga Piret poleks Piret, kui ta hakkama ei saaks, teavad kõik, kes teda tunnevad. Ja ta on saanud lausa suurepäraselt hakkama.
„See oli üks minu elu raskematest otsustest,“ mõtiskleb Piret Mürk-Dubout täna Stockholmi südalinnas. „Soovisin kindlasti teist last ja olin oma tööandjaga avameelne. Tööandja suhtumine ning innustus oli motivaatoriks. Rootsi ühiskonnas on lapse ootuse, lapsesaamise järgne esimene aasta nii töösuhete, seadusandluse, kui ka ühiskondlike ootuste poolelt üks loomulikumaid asju. Paindlike tööaegade kohaldamine pole nii keeruline ning mis kõige olulisem – seda võetakse kõikidel tasanditel täiesti loomulikult, suhtumine on kõikjal positiivne,“ räägib Piret. Sõnadetagi selge, et paljude asjade ühendamine – uus riik, uus kodu, uus ettevõte, uus amet, pojaga uude eluolusse sisseelamine ja teise lapse ootus - oli talle ülipingeline aeg.
Raskeim aeg on läbi
„Kõige keerulisemaks läks siis, kui pidin kolmekuuse beebi kõrvalt täisajaga tööle naasma. Aga teadsin seda ju ette ja olin sellega arvestanud. Käisin pisipoega koosolekute vahel toitmas. Kõige suurem katsumus oli olla öösiti lapsega üleval ja päeval täispingega tööl,“ meenutab ta. Piretit motiveeris sel ajal lihtne arusaam, mida ta elult tahab – ja ta soovis just nimelt seda kõike. Toimis positiivsel lainel ja sisendas endale, et hea tahtmise korral on kõik võimalik. Nagu aga emad teavad, on suurimateks energiatapjateks ja positivismi vaenlasteks laste haigused ning sellega ei halastanud saatus esimestel aastatel Piretit karvavõrdki – uus elu tõi lastele kaasa üle kümne tõsisemalt kulgeva viiruse aastas ning ikka nii, et kui üks lastest hakkas paranemise märke ilmutama, jäi teine haigeks. „Tänaseks on aga ka kõik need ööd ja päevad unustatud,“ naerab Piret õnnelikult. Tal on kaks imelist poega, palju pakkuv töö rahvusvahelises kontsernis ja oma kodu Rootsis - isiklik kolme magamistoaga korter Stockholmi südalinnas Södermalmis.
