Homses LP-s: Reet Linna: enam paremaks ei saa mu elu minna
„Mu esimene mõte oli, et peaksin hakkama testamenti tegema,“ ütleb Reet Linna (70), kellele on viimase aja lahkumised väga hinge läinud – Jaak Joala, Eve Viilup, Tarmo Leinatamm... „Iial ei tea, mis homme saab. Me elame väga pingelisel ajal... On inimesi, kes ei oska ja sageli ka ei taha enda sees olevaid pingeid välja elada,“ nendib Reet, kes on armastatud lahkunuid ise pikki aastaid isiklikult tundnud. Ühe põlvkonna kadu just kultuuriinimeste seas on sel sügisel jutuks rohkem kui kunagi varem. Ka Reet on viimastel päevadel südamest nutnud ja leinas küünlaid süüdanud.
Meie kurvalt alanud jutt ei saa aga kaua kurvana kesta, sest Reet hoiab süles helesiniste silmadega rõõmupalli, kes sikutab teda ninast, tirib kõrvarõngastest ja haarab õhinal juustest. Reet on esimest korda lapsehoidja oma tütre Hanna-Stina (40) üheksakuusele pojale Jon Martenile. Meie vestlust saadab lakkamatu naer ja lalin ning väike Jon püüab enda valdusse haarata kõike, kuhu ablas käsi ulatub. Kuidas rääkida sellise õnne keskel surmast ja leinast? Just nakatav elurõõm on see, mille puhul ei saa Reet Linna puhul üle ega ümber. Ta on inimene, kellele vananemine sobib kuratlikult hästi. Mida aasta edasi, seda säravam ta nii teleekraanil kui ka inimesena tundub. Reet on vanaema, kes kannab näiteks pikki erkroosasid seemisnahast saapaid ja kelle kapis ootab selgapanekut lõikavalt oranž kasukas. Mis vanadus, lubage naerda! Kõik on lubatud, kui selle välja kannad ja kui see päeva rõõmsamaks teeb, teab alati stiilne Reet. Ta lõikab oma mõnusalt hubase Merivälja kodu elutoas lahti põldmarjakoogi, valab välja värske piparmünditee, paneb Jon Marteni põrandale oma poegadest jäänud mänguasjade keskele mängima ja ootab küsimusi.
Sa oled isiklikult tundnud neid inimesi, kes on viimastel nädalatel meie hulgast lahkunud. Millistena nad sulle meelde jäävad?
Jaak Joalat tundsin hästi, mitte küll viimased kümme aastat, mil ta ei suhelnud kellegagi, aga oleme temaga koos palju istunud igasugu žüriides ja sõitnud Soome-Eesti lauljate konkursiga seoses kordi Soome vahet, kus ta esimese asjana põrutas alati laevapoodi šokolaadi ja suitsu ostma. Tema lemmikšokolaad oli After Eight ja ta suitsetas väga palju. Mõlemad olid südamele ilmselt kahjulikud. Ma täitsa usun seda, et pärast insulti ja halvatust ei taha ükski endast lugupidav kuulus laulja jätta endast rahva mällu pilti kui vanast ja väsinud lauljast. Joala ei olnud enam täisväärtuslik meesartist ja seetõttu tõmbus ta kõrvale, elades ise oma sellist otsust väga üle.
Ka Eve Viilup oli üks neist, kes kogus endasse palju pingeid, ta elas väga üle seda, et ta 2000. aastal Eesti Televisioonist koondati. Tema elu oligi televisioon ja selline tegu hakkas teda seestpoolt sööma.
Tarmo Leinatamme tundsin kui üht lõbusat meest. Esimesena meenub, kuidas ta mind Reformierakonda tahtis värvata, olin siis just Kuutsemäel suusatamas. Ta oli ise just läinud poliitikasse ja oli natuke löödud, kui talle ära ütlesin. Mäletan teda Tartu muusikapäevadelt – milline sarmikas tumeda lokkispeaga kavaler ta seal oli! Tema puhul oli mitu aastat teada, et tal on haigus, millega võib minna. .. Aga kui ma sellest kuulsin kohe pärast Eve surma... ei olnud mul mingit tahtmist tööle minna ega tööd teha.
