Homses LP-s: Tsenseeritud elu. Jaak Joala põhjalikkusele püüdlevas elulooraamatus puudub terve ajajärk ja küsitletud ei ole laulja kõige lähedasemaid
Ülima põhjalikkusega Jaak Joala lapsepõlve ja Venemaa karjääri käsitlev raamat väsib lõpus ära. Tundub, nagu oleks väljaandjal hakanud kiire, et raamat õigeks ajaks jõululetile jõuaks. Kuidas teisiti seletada seda, et põnevat elu elanud superstaari kõige mõistatuslikumad ja traagilisemad kümme eluaastat on võetud kokku kõigest paaril napil leheküljel ja väga pealiskaudselt? Aga veelgi kummalisem on, et armastatud laulja kõige lähedasemad inimesed pole teoses sõna saanudki. LP uuris, mis on selle taga.
Margit Kilumetsa pea 400-leheküljeline Jaak Joalast rääkiv suurteos on sujuvalt loetav ning pikitud eri ajajärkude, elutahkude ja inimestega. See annab erakordselt põhjaliku ülevaate laulja lapsepõlvest ja kasvamisest kahe emaga (vanaema Aliide Jaakson ja ema Helgi Ridamäe). Üksikasjadeni on viimistletud Jaagu muusikaline karjäär, Venemaa vallutamine, suhted muusikutega ja kuulsusega toimetulek. Kilumets on kuulanud ära kümneid Jaak Joala kolleege ja inimesi, kellega ta tipus olles vähem või rohkem kokku puutus. Lühikese aja vältel on tehtud suur töö, mis väärib kahtlemata tunnustust.
Suure laulja elu põhjalik käsitlus lõpeb raamatus aga nagu noaga lõigatult 2006. aastaga, kui Joala sai esimese infarkti. Ülejäänud aastad kuni laulja surmani võtavad paaril leheküljel kokku kaks naist: Joala masseerija Veera Rääbis ja lesk Maire Joala, kes neil aastatel tegelikult Jaagu ellu enam ei puutunudki. Sõnagagi pole mainitud neid, kes Jaagu kõrval tema viimastel eluaastatel vankumatult seisid, kellele ta usaldas oma kõige salajasemaid asju ja keda sügaval hinges väga hoidis. Nõndasama nagu pole räägitud ka valusatest põhjustest, miks Joala tervis 2006. aastal ühtäkki kehvaks läks.
Millest selline pealiskaudsus, küsivad suurmehe eluga kursis olevad inimesed. Näiteks on raamatus pühendatud terve lehekülg näitleja Liina Vahtriku muljetele Jaak Joalast, keda ta piidles lapsepõlves Estonia teatris kaugelt. Aga laulja ainsa lapselapse Carmeniga pole autor sõnakestki vestelnud. Kummaline, kas pole?
Samuti pole autor otsinud kontakti Joala minia Edith Jantsusega, keda pereliikmed on nimetanud naiseks, kellega Jaagul oli väga hea klapp just mõttekaasluse tasandil. Kõige rohkem on aga kahju 44 aastat Jaak Joala kõrval seisnud Mariin Savola põhjalikust äraunustamisest ja tema rolli pisendamisest. Mariini on mainitud ainult üks kord raamatu lõpus. Seegi on möödaminnes, tituleerides teda Jaagu „ande austajaks, kes noores põlves groupie’na lauljaga samas ringkonnas liikus”… Inimestes, kes teavad tõde, tekitab autori selline lähenemine mõistmatust.
