Hundisilma vanapagan

 (309)
Simsoni meeskond veeretas jäähalli juurde oma välireklaami
Simsoni meeskond veeretas jäähalli juurde oma välireklaamiFoto: Hendrik Osula

Edgar Savisaarele sajab kaela aina uusi süüdistusi. Igal teisel poliitikul murraksid need juba enne kohtuprotsesside algust kaela. Rääkimata sellest, millist tormi säärased uudised avalikkuses tekitaksid. Kuid Savisaare puhul jäävad kõik kuidagi loiult rahulikuks. Mitte sellepärast, et prokuratuuri ei usaldata. Ei, kõik on tõepärane. Lihtsalt – mis siin ikka imestada? Savisaar pole ju tavaline inimene, vaid juba ammu mütoloogiliseks tegelaseks muutunud. Ta on meie vanapagan.

Vanapagan teebki peaasjalikult kurja. Selles pole midagi üllatavat. Kedagi ei raba teade, et vanapagan teeb jälle oma tempe. Selline ta lihtsalt juba kord on, säärased on põrgu kombed.

Ent vanapagana tegudes puudub saatanlik julmus. Me ei karda teda. Vanapagan on paha kuidagi üleüldiselt, nii et see otseselt ei riiva meid. Kui Tartus pekstakse lapse nähes isa, ajab julmus meid raevu. Aga Savisaart süüdistatakse altkäemaksu võtmises, korruptsioonis ja rahapesus – kuritegudes, mille sooritamise ajal veri ei voola ega kisenda keegi valust. Seetõttu ei tunne me end otseselt ohustatuna. Keegi ei kahtle, et muinasjuttude vanapagan on paha, teda kutsutaksegi vanaõeluseks ja kurivaimuks, aga inimese elule ta ohtu ei kujuta. Ta on selleks liiga ohmu ja naljakas.

Seesama omadus iseloomustab ka Savisaart ja tema põrguliste seltskonda. Uudised Keskerakonnast paigutuvad sageli absurdihuumori valdkonda, mitu selle partei juhtivat persooni on puhtakujulised klounid. Mingi vägi neil on, omaenda urus – ehk siis Tallinnas – on neist raske võitu saada, kuid laiemas plaanis jäävad nad Kaval-Antsude ja rehepappidega suheldes hätta. Toompeale pole neil juba aastaid asja olnud. Ka vanapaganat ei kujuta Mefistofelese kombel peenemas seltskonnas liikumas. Tema elupaik on ikka laante keskel asuv talu, kus karvane mehemürakas end hästi tunneb. Muide, Hundisilma on erakordselt sobiv nimi vanapagana elukohale, passib nagu rusikas silmaauku.

Vanapagan ei saa põrgut kuidagi kompromiteerida, mis tahes sigadusi ta ka korda ei saadaks.

Savisaare mütoloogias on huvitav detail see, et tema minevikust on leitud ka positiivseid tegusid. Kristlikus traditsioonis oligi Lutsifer langenud ingel. Vanapaganate kohta säärast fakti teada pole, tõenäoline on pigem, et vägilasjõuga loodushiid on kivide loopimise ja muude koerustükkide käigus täiesti juhuslikult inimestele kasulikke veesilmi ja viljakaid orge tekitanud.

Ennekõike iseloomustab aga vanapaganat see, et ta on igavene. Ja seda võib väita ka Savisaare kohta. Ta on põdenud, kaotanud jala, teda on üritatud kukutada, kuid ta on endiselt alles ja põrgu peremees. Nii peabki olema, sest põrgut pole võimalik reformida. Põrgut ei saa puhtaks pesta, see jääb alati nõgiseks paigaks, kus Mõhk ja Tölpa rahapaja ümber karglevad ja kontide pärast kisklevad. Kellele selline elu ei meeldi, võib lihtsalt ära tulla nagu Nukitsamees. Samuti ei saa vanapagan põrgut kuidagi kompromiteerida, mis tahes sigadusi ta ka korda ei saadaks. Sigadused sobivad põrgusse, nende koht ongi seal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare