Huumorikirik

Monoetendusest on saanud tänapäeva jutlus ja püstijalanäitlejast pastor. Inimesed lähevad teatrisse parema meelega kui kirikusse.

New Yorgi stand-up-koomik Louis C.K. sõidab oma elust pajatavas telesarjas ringreisile kolkaosariikidesse. Ta astub üles tavapärase eneseiroonilise teemavalikuga – keskeakriis, depressioon, üksindus –, millega on New Yorgi komöödiaurgastes oma meeletu populaarsuse saavutanud. Siin aga kostavad saalist ainult üksikud sunnitud naeruturtsed, mis hanguvad lõpuks astmaatilisteks köhatusteks. Kõigil on halb ja piinlik. Ent pärast teda astub üles kodukandi koomik numbriga, milles ta süütab omaenese peeru. Rahvas saalis kilkab ja pissib vaimustusest püksi. Üks mahlane peer on ju huumori elementaarühik.

Nali on vägagi isiklik asi. Selle omaksvõtt sõltub rahvusest, kasvatusest, haridustasemest, kultuuritaustast, sotsiaalsest kuuluvusest, perekonnaseisust, sõpruskonnast, elulaadist, maitsemeelest. Aga ka lugematutest tillukestest nüanssidest, meeleolust, väsimustasemest, joobeastmest. Ükskõik kas viljeled sotsiaalset satiiri või kiiksuga absurdihuumorit, ikka pead teadma, kuidas kanda pausi, millist hääletooni kasutada, mida rõhutada ja mida vahele jätta.

Põhiline on see, et hea koomika peab oskama naha alla pugeda.

Ameerika telesatiiri kroonimata kuningas Jon Stewart kütab ennast üles, kisendab ja peksab käeseljaga vastu lauda. Louis C.K. kokutab kohmetult. Ricky Gervais irvitab närvesööva tämbriga. Andy Kaufman loeb monotoonse häälega ette terve „Suure Gatsby”, aga ikka on naljakas. Kui sügavale nilbustega minna? Kui palju publikut kiusata? Milliseid tabusid ja kui kõvasti rammida? Dokumentaalfilmis „Aristokraadid” võistlevad kuulsad koomikud omavahel, kes suudab üht ja sama anekdootlikku lugu kõige ropumalt esitada. Martin Scorsese elupõline monteerija Thelma Schoonmaker pidi minema spetsiaalsele koolitusele, et õppida ümber komöödiaid monteerima. Sedavõrd oluline on naljategemise kõrval ka selle serveering.

Otse naha alla

Põhiline on aga see, et hea koomik peab oskama naha alla pugeda. Ta peab kõnetama mingit osa sinust, peab tekitama äratundmist, ah-sa-raisk-efekti. Stand-up on nagu tänapäeva kirik, kus hea koomik täidab preestri rolli. Ta haarab terve saalitäie rahvast kaasa, kutsub neis esile kogudusetunde, pakub tröösti ja näitab tunneli lõpus midagi valguselaadset. Ta tõendab, et meil kõigil on samad hädad: me kõik oleme juba sünnist saati vanad ja üksikud, ägame depressioonikoorma all ja peame lootusetut võitlust hemorroididega. Vastassugupoolega suhteid luues oleme lootusetud luuserid ja meie voodielu parandab üksnes haud. Tšehhovlik empaatiline huumor toetub sellele, et mida kehvemini tegelane ennast laval tunneb, seda naljakam ta on. Naer aitab meil tegelasele kaasa tunda ja tema kaudu ka oma probleeme lahendada. Suhteterapeudid soovitavad peretülide korral iseendast välja astuda, süüdistamise asemel huumoripedaali vajutada ning vaadata ennast ja oma partnerit kui suhtekomöödia tegelaskujusid.

Võib-olla sellepärast ongi püstijalahuumor praegu enneolematult populaarne. Usuliselt leige eesti rahvas ei taha istuda tundide kaupa kütmata kirikus ebamugaval järil ja kuulata tusasel ninahäälel näägutavat pastorit. Aga ta igatseb seda sekulaarset osadustunnet, lohutust, mis ütleb: olgugi et asjalugu on sitt ja veel sitemaks läheb, on elu lõppude lõpuks üleelatav.