Igor Mang homses laupäevalehes: Ilu tuleb järjest rohkem otsida, sest seda jääb järjest vähemaks
Väljas möllab jaanuaritorm ning taevast ehib aasta esimene kuldne ja hullutav täiskuu. Seisan Kadriorus vaiksel tupiktänaval ja hingan sügavalt sisse, enne kui raudse jalgvärava avan. Närveerin pisut, sest varem ei ole ma kohtunud inimesega, kes minu küllatulekuks valmistudes ei guugelda, vaid otsib mu tähemärgi sünnikaardist vastuseid. Igor Mang on aga astroloog, kes arvutit ei kasuta ning kelle jaoks isegi mobiiltelefon on asjatu leiutis.
Helistan uksekella. „Uks on lahti,” kõlab Mangi hääl ja enne veel, kui tuulevarju jõuan astuda, seisab trepimademel punase kaelaerihmaga must koer. See on Mangi lahutamatu kaaslane Sulfa, kes vaatab tulijat, pea viltu, ja keerab siis kui käsu peale ümber ning juhib mu trepist üles. Käepigistus on soe ja sõbralik, kõrgete lagedega kodukese esik kitsuke. Saapaid siin ära ei võeta.
Igor Mang pakub istet, viibates oma töökabineti ainsale vabale tugitoolile. Tema soontes voolab eesti, vene ja saksa verd. Kõneldes paneb ta silmad vahel hoopis kinni ning tema nägu peidab kõige värvilisem habe, mida näinud olen. See kõik kokku teeb mind murelikuks: ilmed ja suujoon jäävad nii ju varju, kuid miimika ja silmavaade aitavad nii mõndagi mõtet meil elus ju paremini mõista.
Nii me siis istume hetke, seina katvast kaaraknast välja vaadates. Välja siit õieti ei näegi, sest akent katavad seitse vitraaži. „Kui päike täna paistaks, näeksid ilusat värvidemängu,” lausub Mang ja vist naeratab seal suure habeme all.
Aimata ja märke lugeda tuleb siin toas osata. Igor Mangi jaoks on see juba 40 aastat olnud töö, hobi, armastus ehk kutsumus. Kuid täna ei räägi me horoskoopidest, vaid mehest, kellest sai Igor Mang. Mida ta Maalehe kord aastas ilmuvate hiigelhoroskoopide tegemise vahel teeb ja mõtleb, mis läheb talle korda ja mis on tema elu mõte?
/--/
Minu toas, mu ümber on palju ilu, olen seda kogunud. Ilu tuleb järjest rohkem otsida, sest seda jääb järjest vähemaks. Kadrioru park pole ka enam sama ilus ja lopsakas kui minu lapsepõlveaegadel. Väärtasju tuleb osata valida. Valikuoskus on määrav ja see oskus on otseselt seotud teadvuse arenemisega.
Ja siit jõuame järgmiseni: Eesti riigi üks tähtsam ülesanne on oma rahva kasvatamine. Kasvatusel on väga suur tähendus, see on ju inimkvaliteedi vormimine ja loomine, mis aitab tugevdada inimestevahelist ühtsustunnet.
Kui aga riik oleme meie, kes meid siis kasvatama peaks?
Ikka pedagoogid, kes on selleks ette valmistatud. Kuid riik peaks neid rohkem toetama. Kasvatama peab, nii on alati olnud. Ja kui ei oska kasvatajat valida, siis tuleb pöörduda kiriku poole. Meiegi sinuga saime ju kokku kirikus. (Intervjuu kokkuleppimiseks kohtusin Igor Mangiga Toomkirikus – P. K.)
Nii tõesti juhtus, minu jaoks oli see teiega kohtumiseks kõige ootamatum koht. Miks astroloog Mang kirikus käib?
No vaat siis, aga mina käisin kirikus juba enne, kui mind ristiti. Elasin kuni kaheksa-aastaseks saamiseni maal, Vigala vallas ja vanaisa võttis mu jalgrattale ja viis mu Kivi-Vigala kirikusse.
Kirik, müstika ja astroloogia sobivad väga hästi kokku. Kuid tänapäevane kirik on kohitsetud, müstika on sealt välja võetud. Ja just seetõttu mõned pastorid astuvadki vabamüürlaste vennaskonda, sest seal on müstikat.
Pikka intervjuud saab lugeda juba homme, laupäevalehest LP!
