„Päeva esimeses pooles peab tähtsamad asjad ära tegema, muidu võib laiskus võimust võtta,” naerab Ikevald. See, et noormees on paikseks jäänud põhjanaabrite juurde, pole tema jaoks probleem. Eesti jääb talle ikka südamesse. Tuleval laupäeval laulab ta heliloojast isa Rein Rannapi autorikontserdil. See on nende esimene ühine avalik esinemine. „Korra oleme ka vanaema juubelil esinenud. Esitasime siis kaks lugu: ühe minu ja ühe tema oma. Nüüd tegi isa ettepaneku esitada kaht tema lugu Alexela kontserdi- majas. Mis mul saab selle vastu olla.” ütleb Ikevald.

2016. aastal otsustas Ikevald Eestimaa tolmu jalgelt pühkida ja Londonisse minna, et keskenduda laulukirjutamisele ja lugude produtseerimisele. Ajendiks BBC Raadio laulukirjutamisvõistlusel saavutatud esikoht. „Kui Londonisse jõudsin, kukkusid sõlmitud kokkulepped ära. Lepinguid polnud, kodu samuti mitte, aga tol hetkel polnud see sugugi halb. Püsimatu hingena võtsin oma kolm asja ja läksin Uus-Meremaale, Hispaaniasse, Portugali ning Kambodžasse esinema ja ringi rändama.”

Mõnda aega on ringi rännata põnev, aga ühel hetkel peab kogunenud inspiratsiooni loomingusse panema. Selleks on vaja kusagil juured alla kasvatada. Sisetunne tõi Ikevaldi lõpuks Stockholmi, kus ta mullu märtsis paikseks jäi. Võrreldes Londoniga on Rootsis õhk puhtam. Mitmekülgset muusikat ja muusikuid jagub siin igale maitsele. „Seda, mida teha soovin, saabki Euroopas teha peamiselt Londonis ja Stockholmis.” Ta viitab sellele, et Rootsis tegeldakse laulukirjutamise kui kunstiga konkreetsemalt – riik toetab seda juba aastakümneid, on mitu kooligi, mis seda õpetavad. Arenenud muusikatööstus on just nendes kahes linnas parimal tasemel.

Klassika uksest ja aknast

Kui Ikevald määratleb oma muusikueluks viimased kümme aastat, siis tegelikult oli ta muusika sees juba enne sündimist. „Ema (sopran Katre Kõiva – toim) laulis mulle juba siis, kui alles kõhus olin. Päris tatina magasin sageli isa klaveri all või peal, kui ta harjutas ja kirjutas. Sündisin Eestis, aga üheaastaselt kolisime kuueks aastaks Ameerikasse. Mäletan, et esimest korda esinesin avalikult umbes viieaastasena Los Angeleses Eesti majas,” ütleb muusikute laps, kes soovis ise hakata lasteaia kõrvalt ka klaveritundides käima.

Ema Katre sõnul oligi Ikevald väga loominguline põnn, kes seda alati uhkelt välja näitas. „Ikevald oli lapsena väga energiline, iseseisev ja julge. Talle meeldis olla inimeste keskel. Vankris olles tahtis ta tänaval inimesi peatada ja vestlust alustada. Ise ta veel palju ei rääkinud, väljendas ennast käte ja näoilmetega,” meenutab Katre Kõiva. „Pikkadel autosõitudel istus ta tagaistmel oma toolis ning laulis ja improviseeris. Esimene laul, mille ta lapsena tegi, kandis nime „Lähme matkama”. Ikevaldile meeldis väga esineda,” kirjeldab ema Ikevaldi lapsepõlve.

Ikevaldi 9. sünnipäev. Isa süles istudes valmistub ta kohe-kohe tordiküünlaid puhuma.

Sel ajal oli Ikevaldi lemmik Tšaikovski „Pähklipureja” heliplaat. Selle võis ta ribadeks kuulata. Siiamaani peab Ikevald end „meloodiapedeks”, kes armastab kaunist helirida ja klassikalisi instrumente. Kui saab, proovib ta neid aeg-ajalt ka enda lugudes kõlama panna.

Ameerikast Eestisse tulles jätkas ta vanalinna muusikakoolis klaverimängu ja laulis vanalinna hariduskolleegiumi poistekooris. Lapsepõlvest teismeeani sai ta enda sõnul väga kõvasti klassikat kuulata – ema laulis ühes toas, isa harjutas teises. „Uksest ja aknast tuli ikka paduklassikat. Mul sai 12-aastaselt menuettidest ja etüüdidest nii kõrini, et lõpetasin klaverimängu, võtsin kapist ema vana poolkatkise kitarri ja hakkasin Nirvana „Smells Like Teen Spiriti” nelja esimest akordi mängima.”

Vasakult: Ikevald, vend Kaur abikaasa Birgiti ja laste Renzo-Remi ja Fernandaga, isa Rein Rannap, vennapoeg Erik-Eo ja vend Pärt-Eo

Ameerikas elatud aeg on jäänud kummitama ka muusikamaitses, vanakooli muusikute Ray Charlesi, Stevie Wonderi, Jimi Hendrixi muusika on alati Ikevaldile hingelähedane olnud. Edasi tulidki rokistiili viljelevad koolibändid ja keskkoolis hakkas ta muusikaga elatist teenima.

Pärast superstaarisaadet, kus Ikevald teatrivoorus välja langes, on ta ajanud oma rida. Teinud bände, esinenud Tallinnas, Tartus ja teistes Eesti linnades. „Nüüd on need linnad vahetunud Tallinna- Stockholmi-Kopenhaageni vastu. Pole ju vahet, kus asuda. Kui keegi helistab ja kutsub näiteks Tartusse esinema, siis reisin hea meelega muusika nimel. Tallinnast sõidab sihtkohtadesse kahe-kolme tunniga, Stockholmist lendab Eestisse sama kaua. Lennupiletid pole kallid, vahemaad pole suured.” Kopenhaagenisse satub Ikevald viimasel ajal iseäranis sageli, kuna tema tüdruksõber on taanlanna.

12-aastaselt sai mul paduklassikast nii kõrini, et lõpetasin klaverimängu, võtsin kapist ema vana kitarri ja hakkasin esimesi akorde õppima.

Emaga suhtleb Ikevald telefoni teel igal nädalal, vahel harvemini. Isaga on ta viimastel kuudel kontserdi tõttu tihedamini läbi käinud.

„Olin kümme või 12, kui ta mulle seletas rahulikul toonil: „Näe, see osa laulust on salm, see refrään ja see on bridge.” See hetk on hästi meeles. Ta on väga hea laulu- kirjutaja ja see pole kiitlemine seepärast, et ta on mu isa – ta on üks Eesti parimaid laulukirjutajaid! Kui inimene valdab kunsti, siis paistabki see tema loomingus välja.” Isa repertuaarist meeldib Ikevaldile enim Ruja repertuaari lugu „Tango”.

Suhe isaga pole pärast vanemate lahku- minekut olnud alati kõige paremad. Nagu Ikevald ise tunnistab, oli sisemine mäss ja viha teismeeas eriti suur. „Kui inimesena küpseda, mõistad olnud protsesse ja valikuid paremini. (Pikk paus.) Mul on väga hea isa, aga põhiliselt voolab temas ikkagi muusika.”

Isa on käinud nii mõnelgi poja kontserdil. Kokku saades armastavad nad muusikateemadel pikalt arutleda – räägitakse lugude kirjutamisest ja nende järeltöötlemisest. Ikevald on soovitanud isale oma generatsiooni muusikuid, kellega koostööd teha. Samuti on Rein Rannapi noorimal pojal eriti hea meel, et just viimased aastad on teda lähendanud ka poolvendade Kauri ja Pärt-Eo ning nende perekondadega.

Vabadus ja vastutus

„Ükskõik mis ala või elukutse valime, alati on väljakutseid. Kindlat ja sirget teed pole ju olemas, tuleb vaid teha seda, mis meeldib,” püüab Ikevald lahti mõtestada oma valitud muusikurada. Muusikuna leiba teenides on tohutult vabadust oma elu planeerida, ent paratamatult kaasneb sellega vastutus. „Rahaliselt sa ei pruugi teada, mis järgmised kolm kuud toovad. Stockholmis alustades oli raske. Mul oli olukord, kui kogu raha sai otsa ja ma ei teadnud, mille eest endale õhtul süüa osta. Poisilik uhkus ei lubanud sõbrale helistada ega laenu küsida.”

Sama olukord oli tal Eestis kümme aastat tagasi, kui muusikuna jalule saamiseks tuli paljudele ustele koputada ja ennast pakkuda. Rootsiski peab võõralt maalt päris mees end enne tõestama, kui temaga käed lüüakse. Lõppkokkuvõttes saab ikkagi suure tahtmise ja sooviga raskuspunktidest üle. „Kuigi madalseisu ajal ei meeldi see olukord kellelegi, siis mida aeg edasi, seda paremaks kogemuseks madalseis muutub ja haav paraneb. Selliseid nn arme võib isegi uhkusega kanda,” mõtiskleb Ikevald.

Pärast superstaarisaadet, kus Ikevald teatrivoorus välja langes, on ta ajanud oma rida. Teinud bände, esinenud Tallinnas, Tartus ja teistes Eesti linnades. "Nüüd on need linnad vahetunud Tallinna- Stockholmi-Kopenhaageni vastu. Pole ju vahet, kus asuda."

Nüüdseks on tal kindlad iganädalased esinemised Rootsi pealinna lokaalis, samal ajal meisterdab ta oma isiklikku debüütalbumit. „Rootsi puhul on tore mu mõningane anonüümsus. Kui kodulinnas olla, siis ikkagi tulevad tuttavad vastu või tuntakse ära, siin seda naljalt ei juhtu. Olen natuke nagu üksik hunt, aga see annab ruumi oma mõtetega olla ja luua.”

Kui Eestis tundis noor Rannap puudust funk’i- ja soul’i-seltskonnast, siis Rootsis selle üle kurta ei saa. „Rootsis on hästi palju muusikuid USA-st, sealt kus minu praegused lemmikžanrid tulenevad. Kilomeetri kaugusel võib esineda Eminem ning sa isegi ei pruugi sellest midagi teada saada. Iga õhtu on kümneid kontserte.”

Eestis lõpetas Ikevald Estonian Business Schooli ärinduse ja turunduse valdkonnas, kuid üheksast viieni tööd ta teha ei taha. Viimati tegi ta sedalaadi tööd 18-aastaselt ühes Tallinna hotellis portjeena.

„Pintsaklipslast minust pole saanud, sest ülikonda pole mul aega hommikul selga panna, tööpäevadki kipuvad 12-tunnisteks venima. (Naerab.) Jube hea, et osal ikkagi pastakas mingi hetk kukub. Pärast seda saavad nad perele ja hobidele keskenduda või sõbra sünnipäevale minna. Mina palun sõbralt sageli vabandust, et esinemine lõpeb pärast südaööd, kui ta veel pärast seda linnas on, siis ehk trehvame,” nendib Ikevald ja lisab, et kõik on valikute küsimus. Tema valik on praegu muusika.