Tõsi, ta tunnistab, et 2009. aastal oli neil pereringis arutusel, nagu ta ütleb, optsioon võtta kogu pere Belgiasse kaasa, nagu paljud kolleegid on teinud.

„Aga õnneks kehtib Belgia riigis selline seadus, et alla 12-aastased lapsed ei tohi üksi olla ei kodus, ei tänaval, ei kusagil. Seega, kui oleksime kogu perega läinud, oleks see tähendanud, et minust oleks saanud Brüsseli tipptunnil autojuht ja ma poleks midagi muud teinud kui oma lapsi vedanud. Võtsime seepeale pereringis vastu otsuse, et las lapsed jäävad koju. Saame hakkama. Tegelikult on see jumala hea, sest kui oleksin pere sinna kolinud, siis poleks mul asja üle kahe korra aastas Eestisse tulla. Aga nüüd, isegi kui olen väga väsinud, on motivatsioon tulla koju. Aga see on nii tänu sellele, et Belgias juhtus olema selline seadus. Poleks seda olnud, oleksin pere kaasa võtnud.”

Tegelikult räägime me Tarandiga Belgiast ja Brüsselist muidugi pikalt. Paraku paari nädala taguse koletu terrorirünnaku tõttu. Kriitikanooli lendab nende poole, kes kipuvad tragöödiast poliitilist profiiti lõikama.

Veel suhtub ta kriitiliselt europarlamendi juhtkonda, kes ohtlikule olukorrale viidates seadusandja töö peatas. „Oleks pidanud, vastupidi, edasi töötama. Kui mingid hooned on Brüsselis hästi turvatud, siis nn Euroopa majad seda ju on. Sinna niisama keegi oma seljakotiga ei tule. Sellel taustal hinnata, et parlamendil on ohtlik oma koosolekuid pidada, on mu arvates piinlik ülereageerimine,” mõtiskleb Tarand.

Aga mitte sellepärast ei saanud me Tarandiga kokku. Kõneleme hoopis vaikselt tuure võtvast presidendirallist. Tarand, nagu me teame, konkureeris 2011. aasta presidendivalimistel Keskerakonna kandidaadina Toomas Hendrik Ilvesega. Mis diil tal Edgar Savisaarega ikkagi oli? Niisiis – presidendivalimised.

Loe täismahus artiklit homsest LPst