Inga Raitar: kuhu kaovad alfaisased
„Kui ma palkan oma firmadele juhte, näen üha vähem inimesi, keda võiks nimetada alfaisasteks,” avastas meediahiid Hans H. Luik eelmisel nädalal ühel konverentsil. „Uus põlvkond peab leidma motivatsiooni töötada pikki tunde, anda endast kõik, et arendada seda, millega nad tegelevad.”
Meie praegune domineerivate alfade põlvkond paiskus „karmile, kuid kutsuvale kapitalismimaale” uudismaaharijateks ühekorraga – 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses. Mujal maailmas vaevalt leidub nii terviklikku, seltskondlikult lävivat ja väikse maa tõttu üksteist isiklikult tundvat „võitjate põlvkonda”. Nad olid kõik kolmekümnendatesse jõudmas või just jõudnud, oma vaimsete ja füüsiliste võimete tippu saavutamas, kui riigikord muutus. Võimalused avanesid, kui jagus pealehakkamist, olemisjulgust ja loovust suurte muutumiste ajas ümber seatavaid reegleid oma kasuks painutada.
