Inga Raitar: Ostan mürki, aga odavalt

Maailm on tervik. Meie üha suurenevad ja üha saastavamaid aineid sisaldavad prügimäed loovad meie laste tulevikku. Meie otsuste kaudu.

Kohtasin Reet Ausi läinud suvel lennujaamas – alla aastane beebi kandelinaga kõhul, astumas lennukisse, et minna uurima maailmas taaskasutustööstuse käivitamise võimalust. „Milline imeline naine!” mõtlesin. Teeb teoks nii paljude unistuse: töötab alal, mis meeldib, järgib oma kutsumust, suudab end sellega elatada ja ühtlasi paljudele kasulik olla ning maailma paremaks muuta. Ilmselt sooviksime nii elada me kõik, kuid vähesed julgevad teha ainsat selleks vajalikku muutust – julgeda astuda välja mugavast mõtte- ja toimimismallist „nii nagu kõik” ning hakata teadlikult oma elu valikuid tegema.

Nüüd, kui Reet Aus on saanud ka kodumaal töö eest väärilise tunnustuse ja tema tegevusest kirjutatakse, on nukker anonüümsetest kommentaaridest lugeda, kuidas needsamad inimesed, keda Reet maakera tuleviku eest võideldes aidata püüab, teda ei mõista, vaid hoopis maha teevad. Taipamata, et tegelikult räägib neis just mõttemall, mille masstootmine ja reklaamitööstus on sisse juurutanud.