Inga Raitar: Väljamõeldud elu klantsitud piltidel

 (35)
Inga Raitar
Inga RaitarFoto: Vallo Kruuser

Ebareaalsed reklaamid toidavad sinu komplekse, et sa ostaksid kaupa, mis peaks sul laskma välja näha selline nagu pildil kujutatud ebareaalne fantaasia.

Ühel tuntud naiste seminaril esineja teatas kunagi pahaaimamatult: „Kahju, et meie seas pole proua X-i." Olukorra tegi piinlikuks asjaolu, et proua X istus sellesama esineja vastas esimeses reas. Esineja oli teda seni näinud ainult ajakirjades, kus kõik tema pildid olid tuunitud selliseks, et muidu kenast ja sümpaatsest naisest sai isikupäratu, kuigi ülikaunis klantspildinukk. 

Tekkinud on omalaadne nõiaring: pildid, mille alusel meile müüakse igapäevaseid asju, pole reaalsed. Need on photoshop'itud, inimesed on tuunitud ebareaalselt ilusaks. Kui soovid sellest ilust osa saada, on sul kaks võimalust. Esimene: tuunida ennast samasuguseks nagu need klantspildi näidisnukud. 

See on omakorda võimalik üksnes pildil, mitte tegelikus elus, sest ka needsamad pilditüdrukud näevad tavaelus täiesti inimeste moodi välja.

Teine: tunda endas pidevat puudujääki ning osta, osta ja veel kord osta. Kõigepealt kõiki ilutooteid, mis lubavad sind teha samasuguse kauni pildinäoga selleks, kes sa tegelikult pole. Ega sa ometi arva, et „nemad" tahavad, et sa oleksid kaunis? „Neile" piisab, kui sa oma raha kulutad - mida rohkem, seda parem. Tegelikult toodavad ebareaalsed reklaamid ainult sinu alaväärsuskomplekse, et sa ostaksid kaupa, mis peaks sul laskma välja näha selline nagu pildil kujutatud ebareaalne fantaasia. Miski ei teki, kui teda ei vajata. Ei ole nii, et paha ühiskond ja selle kuri käsilane meedia teevad midagi inimeste alavääristamiseks. Lihtsalt targad äriettevõtted kasutavad ära inimeste soovi alluda oma ihadele. Mitte reklaam ei pane sind joonduma pildi järgi, kus keegi ega miski pole tegelik, vaid su enda impulsid.

Enese pidev alavääristamine

Kuni me ise mõtestame end oma välimuse kaudu (loe: kellegi teise imetluse ja iha objektidena), saab meile selle kaudu ka mida tahes müüa. Enese pideva ihadepõhise alavääristamise kaudu saab meile müüa asju, mida me tegelikult ei vaja, ja panna meid tegema töid, mis meile tegelikult huvi ei paku.

Mehed end enamasti ses pildimängus iluvahenditega ei tuuni. Kui naine püüab olla kõiki mehi peibutav ihaldusobjekt, siis mees tahaks olla nende ihaldusobjektide rahakas ostja. Selleks peab muidugi end ümbritsema staatusesümbolitega (riided, autod jms), mis annavad ihaldusobjektidele teada, et tegu on isendiga, kelle materiaalne elustandard väärib nende „omandamist".

Meie ümber kihisevas manipuleerimismängus kasutatakse ära inimeste ürginimlikke nõrkusi: soovi kaaslase ja turvalisuse järele. Photoshopi maailma sukeldumine teeb peale rahakoti viga ka psüühikale. See pole positiivse eeskuju loomine. Eeskuju on motiveeriv ainult niikaua, kui selle poole püüdleja on veendunud, et eesmärk on saavutatav. Kui püüdleja saab aru, et ta mitte kunagi ei saa selliseks nagu ülikaunid isikud piltidel, püüdku ta palju tahab, pöördub eesmärk inimese vastu - tekib frustratsioon. Just sel nädalal ilmus uudis, et hakkame sellistele arenenud tarbimiskultuuriga naaberriikidele Soomele ja Rootsile järele jõudma ka antidepressantide tarbimises. Sest jah, ka frustratsioon on kasulik toode, selle üle rõõmustab ravimitööstus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare