Ingrid Peek homses LP-s: elame hirmust – sõjahirmust ja eksistentsiaalsest hirmust – laetud inforuumis
Ingrid Peegi (38) mõte panna raadios sama laua taha ja samasse mõttelisse ruumi istuma kaks vastanduvat poolust – teadlased ja nõiad – on kuue aastaga juured sügavale mulda ajanud. Kui igal pool mujal piidlevad need pooled üksteist altkulmu või on otseses konfliktis, siis Ingridi loodud mõtteruumis on nende vahel sild, võitlus vaibub ja asendub koostööga. Äsja ilmus Peegil Raadio 2 saate "Hallo, kosmos!" põhjal kokku pandud õnne valemite raamat, kus tema radikaalselt erineva taustaga saatekülalised aitavad üheskoos lugejal õnne leida. Raamat „Hallo, Kosmos! Palju õnne” põrutaski pikema jututa müügitabelite tippu ja ilmselt ei lahku sealt mõnda aega. Ingrid ise on kindel, et õnn peabki müügiks minema, sest see aitab ärevuse, pinge ja hirmu all ägavat ja valutavat inforuumi tasakaalustada.
Õnne teema tõesti müüb. Su raamat „Hallo, Kosmos! Palju õnne” on raamatupoodide tabelite esimene.
Aga see on õnne teema! Õnnelikkuse teema peabki olema oluline ning on loogiline, et seda ka müüakse. Bhutanis näiteks peetakse rahvastiku õnnelikkust oluliseks lausa riiklikul tasandil. See ongi oluline, et õnnelikkuse teema oleks ikka ka vahepeal aktuaalne, sest me oleme hirmust – sõjahirmust ja eksistentsiaalsest hirmust – laetud inforuumis. Sellised positiivsed, rahustavad, toetavad teemad – ükskõik kes neid siis vahendanud on – aitavad ärevuse, pinge ja hirmu all ägavat ja valutavat inforuumi tasakaalustada.
Kui su saade oleks kommertskanalis, siis tabaksid seda hoopis teist masti süüdistused. Näiteks et teenid rumalate inimeste pealt...
Aga need teemad ongi ju ka kommertskanalites olemas! „Selgeltnägijate tuleproov” tuleb eetrisse ja nõiarahvas eestlased on kohe klõpsti teleka ees ja vaatavad. Ma ei tea... See on selline väga ambivalentne piir, et mis müüb ja mis on informatiivne ja oluline. Kui vaadata seda, kuidas me pärast iseseisvumist oleme keskendunud kapitalismile, materialismile ja pragmatismile – sellele, kuidas väliste vahendite kaudu edu saavutada ja pürgida-pürgida-pürgida –, siis mulle tundub väga loomulik ja normaalne, et pärast mõningaid saavutusi – kui sul on olemas maja või korter ja auto ja suvila maal ja karjäär ja käid kaks korda aastas Türgis ja Kanaari saartel – hakkad mõtlema selle peale, et oot-oot tegelikult on inimeseks olemisel veel mõningaid aspekte.
Mulle tundub, et on väga normaalne ja loogiline, et inimesed jõuavad ühel hetkel selleni, et tegeleda peale välise ka sisemaailma, enesearengu ja tervisega ning inimeseks olemise sügavama ja mõtestatuma poolega.
Sealt edasi on loomulik, et mõned hakkavad sellest ka elatuma. Kui vaatame läänemaailma, siis seal see kõik juba ammu toimibki. Esimesed võbelused ja tasakaalustumised on see valdkond seal ära teinud. Samamoodi nagu inimene käib juuksuris ja autoteeninduses, käib ta võib-olla ka massaažis ja mingi terapeudi juures, et ta ei läheks koju ega elaks oma pingeid märatsedes pere peal välja. Võib-olla mediteerib. Vaikuseminutid on jõudnud ka meie koolidesse – vist umbes tuhande õpetajani, mis on fantastiline algatus, et väikesi inimesi tasakaalu ja teadlikkusega tuttavaks teha.
Mina isiklikult olen holistilise maailmavaate pooldaja. Inimene peaks tegelema enda ja kogu ümbritseva maailmaga terviklikult, saama aru ehk tõeliselt taipama, et me oleme kõik osakesed tervikust. See, et me rammime ainult ühte sektorit ja ootame, et see rahuldaks kõik meie soovid, unistused ja vajadused, on piiratud vaade.
