Kahe nädala tagune Rock Summer oli nagu Eesti lähiajaloo lihtsakoelise hindamise verstapost. Oleme täna vabad ja naudime neidsamu hüvesid, mida esimene Rock Summer sümboliseeris. See oli kui tagasivaade lähiminevikku, mille peale saame öelda: ära tegime! Rock Summer lääne tsivilisatsiooni kuulumise sümbolina ei ole enam helge unistus, mida varjutavad okupatsioon ja sovetlik vaesus, vaid igapäevane võimalus. Tänavune Rock Summer, andmata hinnanguid selle edukusele, andis hea tagasiside selle kohta, kust me 25 aastat tagasi alustasime ja kuhu oleme välja jõudnud. 

Kindlasti tuleb tunnustada Rock Summeri peakorraldaja Jüri Makarovi tegemisi, nii tollal kui ka nüüd. Mõte korraldada 1988. aastal kontsert, mille eest nõukogude võim oleks veel mõni aasta varem julmalt represseerinud, oli igati kiiduväärt. Kuigi korraldajate kavatsused olid kõigiti kaunid, oli viimane Rock Summer üks paljudest massiüritustest. Kontserdivalikuid on mustmiljon, aina vingemaid staare sõidab üksteise järel siinset publikut rõõmustama. Eesti on päris valmis riik, keda ei põlga ära ei Lady Gagad ega Robbie Williamsid. Pole mingit põhjust kokku tulla ega nostalgitseda, kuidas oli siis, kui meil seda kõike polnud. Kultuuriline ja materiaalne vaesus, mis kummitas esimese summeri toimumise aegu, on ammu meelest läinud ja pole vajadust seda meenutada.

Aga tunnustagem inimesi, kes andsid Rock Summeri kaudu eestlastele nii olulisel ärkamisajal suure kulbiga lootust, ja ärgem unustagem, kuhu me kõigest 25 aastaga jõudnud oleme. See areng on olnud meeletu. Seda tõendas elavalt Rock Summeri inimtühi peoväljak.