Ingrid Veidenberg: metseenlusest

Sellest on nüüd möödas tosin aastat, kui president Lennart Meri esitles Pariisis Luxembourgi aia orangerie’s näitust „Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel”. See oli riikliku tähtsusega kultuurisündmus, kuigi kriitikud kemplesid üsna usinalt, kas kunstnik Olev Subbi koostatud suurepärane 20. sajandi parimate tööde valik iseloomustab Eesti ühiskonna arengut ikka piisavalt mitmekülgselt.

Sel nädalal võttis kunstidessandi Euroopasse ette suurettevõtja Enn Kunila, näidates Brüsselis Euroopa Parlamendi hoone prestiižseimas saalis oma esindusliku kunstikogu crème de la crème’i – kolmekümmend nelja 1910.–1945. aastal maalitud kunstiteost (loe lähemalt lk 13). Tuleb tunnistada, et erakordselt uhke tunne oli näha Euroopa südames meie kuldajastu kunstnike Ants Laikmaa, Konrad Mäe, Ado Vabbe, Richard Uutmaa ja Elmar Kitse töid, mille koloriit pani särama igavalt üksluise europarlamendihoone seinad.

Kuigi näitus oli kättesaadav ainult suletud ringile – saadikutele, diplomaatidele ja ametnikele, sest parlamendihoonesse pääseb üksnes kutsetega – ning oli üleval kõigest neli päeva, sest kauem hinnalist näitust turvata oleks läinud ülemäära kalliks, oli selle sõnum üheselt selge: Eesti on siin, meie kunst on võrdväärne mis tahes Euroopa maa kunstiga ja võiks vabalt kuuluda maailma hinnatud muuseumide kogudesse. See on suur samm edasi Enn Kunila suurelt mõtlemise teel. Näituse avamisel veendusid kohaletulnud oma silmaga, et metseeni missioon viia Eesti kunst maailma on teostunud ja jätkub igal juhul.

Meeleolukat pildigaleriid näituse avamisest saab vaadata meie digilehest www.lpdigileht.epl.ee.