Praegu näiteks on Eestiski väga populaarseks muutunud taimetoitlus ja veganlus. Miks küll? Kindlasti pole selle taga mingit riiklikku lihavastast poliitikat. Pasteete ei eraldata poes ülejäänud toidust sirmiga ja bensiinijaamades pole keelatud kabanosse müüa. Ka ei keevitata lihatoodetele otsa aktsiise ega keelata tänaval hamburgerite reklaamimist. Ometi on osa inimesi otsustanud, et nemad liha ei söö. Otsustanud iseseisvalt, oma peaga. Tihti on paljud neist loobunud ka alkoholist – ja jällegi pole selle otsuse taga mingit riiklikku survet.

Omal ajal olid karskusseltsid Eestis väga populaarsed. Ka need tekkisid kodanikualgatuse korras, sinna ei aetud inimesi nuutidega. Üldiselt ongi nii, et inimene ei võta napsi siis, kui ta seda ise, vabatahtlikult võtta ei taha. Aga kui ta tahab ja talle napsi keelatakse, siis muutub ta ülimalt leidlikuks ja on nõus minema kasvõi läbi halli kiviseina. Inimene on visa ega salli, kui teda õpetatakse.

Pasteete ei eraldata muust toidust sirmiga, aga paljud on otsustanud, et nemad liha ei söö.

Kaua aega naersime kõik koos soomlaste üle, kes olid valmis sõitma üle mere Eestisse ainult sellepärast, et osta Tallinnast paar kohvritäit õlut. Nüüd sõidavad eestlased samal põhjusel Lätti. Mina pole käinud, aga kui ma mingil põhjusel peaksin Lätimaale ja eriti veel Eesti-Läti piiripunkti sattuma, siis ostaksin kindlasti paar pudelit. Mitte et mul seda vaja oleks või et ma Eestist osta ei jaksaks – ma ostaksin lihtsalt sellepärast, et Eesti riigile keelt näidata. Omal ajal võeti ju klassiekskursioonidelgi napsi mitte sellepärast, et see nii kangesti maitses, vaid sellepärast, et see oli keelatud. Kusagil luuras klassijuhataja ja viina tuli juua lihtsalt jonni pärast.

Ma ei arva, et alkoholiaktsiisi ei võiks tõsta. Kui riik ausalt teataks: „Meil on eelarvesse raha vaja. Kallid napsisõbrad, aidake meid!”, siis ma saaksin inimeste murest aru ja aitaksin hea meelega. Kui mulle tuleb hommikul vastu ilmselgelt pohmellis inimene ja palub õlleraha, siis ma alati annan. Aga kui see mees hakkab mulle valetama, et tal on tarvis raha bussipileti või haige ema jaoks, siis mitte. Kui mulle öeldakse, et alkoholipoliitikat karmistatakse selleks, et joomist vähendada, siis tekib sedamaid kiusatus kampaaniale mitte alluda. Ajalugu on näidanud, et see läheb ka alati õnneks.