Ita Ever homses LP-s: tunnen vahel suurt puudust hingesugulasest
Eesti teatri grand old lady Ita Ever saab 1. aprillil 85-aastaseks ja tähistab seda ainuvõimalikus keskkonnas – Eesti Draamateatri laval.
Veebruari alguses esietendus Draamateatris näidend „Finaal”, mille Roman Baskin tõi lavale spetsiaalselt ema juubeliks. Peale uue tüki, kus Ital on peaosa, on tal kandev roll veel kahes Draamateatri etenduses: „Tuhk ja akvaviit” ja „Augustikuu”. Ta teeb kaasa ka vahepeal puhkusel olnud etenduses „Rahauputus”.
Olla 85-aastaselt nii hõivatud ja heas vormis – see kõlab meie ühiskonnas, nagu kohtuksime inimesega teiselt planeedilt. Kõigi eelarvamuste järgi peaks nii vana naine kodus istuma ja sukka kuduma. Isegi seda enam mitte – pigem kodus istuma ja surma ootama. Aga Ita särab laval ja särab ka seda intervjuud andes. Need on nauditavad kolm tundi, mille intervjuud tehes veedame. Kuigi Ita poriseb algatuseks, et intervjuud on palju närvesöövam anda kui etendust, sulab ta esimese tunniga.
Alljärgnevalt väike katke homme ilmuvast intervjuust, kus Ita Everi juttu täiendab tema poeg, samuti vestluse juures viibinud Roman Baskin:
Te olete väga kaua – 63 aastat – olnud Draamateatri laval. Vaid Salme Reek edestab teid naisnäitlejatest kolme aastaga, tema töötas samas teatris 66 aastat. Selline truudus ühele teatrile on harukordne ja imekspandav, mida tänapäeval enam ei kohta.
Ita: Selle peale ütles kadunud Eino Baskin: sa oled ainukene idioot, kes terve elu ühes teatris töötab. Aga eks ole olnud ju teisigi. Seesama Salme Reek. Ja Herta Elviste oli Vanemuises kaua laval.
Roman: Meesnäitlejatest pani Ants Jõgi ikka 90-ni välja. Aga teate, kes lööb laval rekordi ära? Helend Peep. Ta oli 95-aastaselt veel laval. Filmis „Vana daami visiit” oli ta sama vanalt meil veel kaadris.
Intriige ja loomingulist kadedust täis majas 63 aastat vastu pidada tähendab, et te pole üksnes hea näitleja, vaid ka suurepärane diplomaat. Kuidas teisiti elada üle riigikorrad, direktorid ja näitejuhid?
Ita: Ma ei ole kunagi lavaväliste probleemidega tegelenud! Ei ole sekkunud neisse asjadesse. On direktor vahetunud? No ja siis? Väga armas, et olete meie uus direktor! Aga olen saanud alati tööd ja tegeleda oma tegemistega. Seetõttu olen ka kuidagi säilinud. Ka kadunud Juhan Viiding ütles mulle: kurat, Ita, see on sinu juures üks huvitav asi – direktorid vahetuvad, peanäitejuhid samuti, aga sina saad ikka tööd.
Seda nimetataksegi vist andekuseks?
Roman: No mis see muud on! Andekad saavad alati tööd.
Ita: Ei ole ainult andekus! Siia juurde käib see klausel, et ma ei ole kunagi sekkunud direktsiooni muredesse ja vaevadesse. Meil on terve hulk näitlejaid, kes on sellega väga hõivatud, sest tunnevad selleks vajadust.
Roman: Sa räägid garderoobinäitlejatest. On ju olemas kaht sorti näitlejaid: need, kes mängivad laval, ja teised, kes teevad oma hiigelrollid lava taga.
Ita: Täpsustan, Panso nimetas neid koridorinäitlejateks. Aga eks see ole kummaline, et on võetud üks persoon ja tõstetud ta pjedestaalile. Kassapidajad, kes pileteid müüvad, räägivad mulle, et tuleb inimesi, kes soovivad: me tahaks näha niisugust tükki, kus Ever mängib. (Naerma puhkedes.) Umbes nii, et jõhkralt öeldes, olgu mistahes pask, peaasi et Ever mängib. Ma ei oska sellele nähtusele vastata.
Kas teie eas hakkab vaikselt kätte jõudma ka nn üksilduse aeg, kus mõtte- ja hingekaaslased on ümbert manalateele lahkunud?
Ita: Ma olen tõesti kurb, et olen jäänud üksi. Meil oli kooliajast alates tore tüdrukute punt. Seitsmest tüdrukust olen mina üksi jäänud, kõik on läinud. Viimati läks Lia Kaljuste, Tõnu Kaljuste ema. Tema teadis minust väga palju ja kogu see teadmine läks koos temaga hauda. Meil olid ühised huvid ja toredad jutuajamised. Sellest tunnen suurt puudust. Naiste seas mul sellist inimest enam polegi.
On küll poeg ja pojalapsed, nendega ma muidugi räägin, aga niisugune naistevaheline jutt ja vananemisega seotud probleemid ning tervisehädad, arusaamad elu asjadest – sellest pole mul enam kellegagi rääkida.
Homme ilmuvas pikas intervjuus räägib Ita Ever kõige muu huvitava hulgas ka oma viimasest suurest kukkumisest, miks ta isegi miinuskraadidega mütsi ei kanna ning mis juhtus hiljuti Draamateatri diivade garderoobis.
