Tõesti, tervelt kümme aastat oleme juba Euroopa Liidus! Mäletan, et omal ajal vaieldi kõvasti – kas minna või mitte? Kas astuda Euroopa Liitu või ei? Mina olin ikka selle poolt, et astume! Sellise mõtlemise olen ma pärinud oma isalt, tema ka alati astus igale poole! Kunagi ei jäänud välja.
Kõndisime näiteks kord ema-isaga mööda teed ja ennäe – tsirkus! Kloun ukse peal muudkui kisab: „Astuge sisse!” Isa oligi kohe hakkamas: „Lähme!” Ema seevastu oli selline tänapäeva mõistes skeptik, tema oli vastu: meil on muudki tarka teha, miks me peaksime neid tolasid vahtima? Ei lähe kuhugi! Aga isa oli jonnakas ja läks ikka. Astus tsirkusesse sisse, vaatas: suur lage plats, seisab täiesti söötis, hulk hobuseid kappab niisama ilma tööta ringi, ja võttis juhtimise kohe enda kätte. Ta rakendas hobused adra ette, kündis kogu areeni üles ja külvas sinna rukist. Elevantidest moodustas ta piimakarja ja klounid määras lüpsjateks. Mustkunstniku õpetas piimast võid ja juustu valmistama. See must torukübar oli selleks nagu loodud. Mis sa sealt ikka neid tuvisid välja tõmbad, tuvisid on ilmas niigi palju. Aga paned piima ühest otsast sisse ning võtad teisest otsast võid ja juustu – vaat see on midagi muud! See pole enam hookus-pookus, see on meierei!
Sellest tsirkusest sai väga eeskujulik talu. Kõik tänu sellele, et isa sinna sisse astus. Oleks ta ükskõikselt mööda läinud, teeksid tolad seal siiamaani oma tempe.
Hiljem, kui ma juba täismees olin ja sepana töötasin, oli minu suur eeskuju Jaan Tõnisson. Tema oli ka selline mees, kes pooldas raudselt sisse astumist! Hakkas tänava ühest otsast pihta ja kõik kõrtsid käis läbi! Vahel kõndisime päris hilja öösel Jaaniga linna peal, kõrtsides olid tuled kustutatud, uksed suletud, ja mina ütlesin: „Kallis sõber, enam me kuhugi sisse astuda ei saa.” Aga Tõnisson raputas ainult pead ja ütles, et saame ikka! Ta läks ja kolkis nii kaua mõne kõrtsi ukse taga, kuni tehtigi lahti ja ta sai oma õllepudeli kätte.
Ja täpselt samamoodi oli ka Euroopa Liiduga. Minu naabrimees oli algul küll kange euroskeptik, ütles ikka: „Ärme lähme, mida me seal teeme, kes meid seal ootab!” Aga kui Jaan Tõnisson oleks ka sedasi mõelnud, poleks ta õlut saanud! Ega teda ka keegi oodanud, aga niikaua prõmmis ukse taga, kuni sisse sai! Praegu on naaber väga rahul, kirjutab Brüsselisse projekte, saab toetusi. Ehitas endale maja kohale kaks viadukti, üks viib sauna, teine viib kuuri. Ja maja alla ehitas tunneli, see viib kemmergusse. Kõik Euroopa raha eest!
Aga loomulikult on meil endil ka palju vastu anda! Eestlasi töötab ju praegu igal pool. See on nii hea, et me endile tööruumi juurde saime, vanasti oligi väga ebameeldiv. Näiteks muru niites hakkasid koduaiast peale, läksid hooga edasi ja korraga Läti piir ees! Tuli töö pooleli jätta. Aga sellest ajast, kui Euroopa Liitu saime, seda muret enam pole. Hakkad hommikul Nõmmel koduaiast niitma ja ei pea enne järele jätma, kui oled Portugalis. Siis on ikka tunne, et oled tööd teinud, mitte niisama mänginud!
