Ivan Orav: Kuivatatud füürer

 (82)
Ivan Orav: Kuivatatud füürer
EPL

Tervisi põrgust!
Käisime sõber Oskar Lutsuga põrgu einelauas ja tegime väikese tiripitski. Eduard Vilde 150 aasta juubel oli ju selja taga ning vaim vajas kosutust.

Luts koukis oma portfellist välja suure pabertuutu, mille sees oli midagi kuivatatud tindikalade sarnast, ja ütles, et seda on hea peale hammustada. Oli tõesti maitsev, parajalt krõbe ja soolane.
Uurisin, mis loomaga on tegu.

„See on saksa rahva füüreri Adolf Hitleri muumia,” vastas Luts.

Mul hakkas kõhus keerama. See ei saanud olla tõsi, olin alles mõni päev tagasi näinud Hitlerit kohalikus taimetoidurestoranis mulluseid vahtralehti söömas.

„Jah, tegelikult on see muidugi põrgu järvest püütud ja ära kuivatatud ogalik,” muigas Luts. „Aga sakslased müüvad seda Hitleri muumia pähe nendele lollidele seal maa peal, kes vana Aadut siiamaani au sees peavad. Oi, seal sakslaste antiigiäris on igasugust vahvat träni müügil! Hitleri vuntsikarvad, Eva Brauni lokid ja Göringi täispuhutud kõhunahk, mis näeb välja nagu õhupall.”

„Kust nad selliseid asju saavad?” imestasin mina.

„Noh, Hitleri vuntsikarvade tarvis on neil suur mutikasvandus,” seletas Luts. „Nülitud mutinahk on karvapealt Aadu vuntside moodi. Göringi kõhunahka teevad nad kärnkonna põiest. Eva Brauni lokkidega on kõige lihtsam, neid lõikab kaupmees iseenda peast.”

Sakslased müüvad kuivatatud ogalikku Hitleri muumia pähe nendele lollidele seal maa peal, kes vana Aadut siiamaani au sees peavad.

Võtsin tuutust veel ühe ogaliku ja uurisin seda vastu valgust.

„See pole ju Hitleri moodigi,” leidsin ma. „Ja nii pisike! Ega Hitler olnud ka teab mis pikk mees, aga see on ju vaevalt kolme sentimeetri pikkune.”

„Kas siis loll sellest küsib?” vastas Luts. „Lollil on peaasi, et odavalt saab. Ja sihuke pisike kuivatatud Hitler on palju mugavam kui suur. Seda saab enesele kaela riputada või võtmehoidjana pruukida.”

Öösel tegin nagu ikka väikese treti maa peale, et vaadata, kuidas elu Eestis kulgeb. Mind juba oodati, otse mu haual asuva klaasist risti ees seisis kaks inimest.

„Härra Orav, lubage pöörduda!” astus minu juurde väga vana mees, kellel oli peas kukesulega kübar. „Olen eluaeg raha kogunud ja tahaksin nüüd osta ühe Adolf Hitleri muumia. Kas te saaksite selle mulle põrgust tuua?”

„Ja mina sooviksin riigimarssal Göringi kõhunahast valmistatud õhupalli,” sosistas kiitsakas noormees vaimustusest säravate silmadega.

„Armsad inimesed, miks te tahate osta sellist rämpsu?” küsisin mina. „Teie, härra, olete juba eakas mees, ostke oma säästude eest parem rosinaga saia ning tundke elust mõnu! Ja sina, poiss, kuluta oma taskuraha plikade ja jäätise peale. Milleks sulle Göringi kõhunahk!”

„Sest see on ilus,” pomises poiss unistavalt.

„Härra Orav, ma olen aadetega inimene ja soovin saada füüreri muumiat, mitte rosinatega saia!” ütles vanamees rangelt. Mõtles siis pisut ja lisas: „Muidugi, kui oleks võimalik saada rosinatega Hitler ja pensionär seda endale lubada saaks, siis ma võtaksin sellise.”

Ohkasin tüdinult, võtsin lollidelt raha ja seadsin sammud sakslase antiigiärisse, kuivatatud ogalikku ja täis puhutud konnapõit tooma. 1

Voorand - Paneme aja seisma kuni 22.11
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare