Ivan Orav: Päts ja pagulased
Igal hommikul tõmbas ta palitu selga, pani kaabu pähe ja kiirustas oma Kadrioru lossist Pirita randa, et vaadata, ega laine pole mõnda pagulast kohale kandnud. Kiikas iga kivi taha, sobras jalutuskepiga mererohus – äkki on seal midagi! Ja kui nägi, et rand on täiesti tühi, istus pikka aega mõne suure kivi peal ja vaatas igatsevalt merele: järsku ilmub silmapiiril nähtavale pagulasi täis laev. Aga ei midagi, näha oli ainult Piritalt süstaga merele läinud Miki Hiirt ja merehiidu, kes tõusis kaugel-kaugel lainetest. Ei ainsatki pagulast.
Enne jõule muutus Päts väga lootusrikkaks ja kirjutas jõuluvanale pika kirja, milles palus, et lahke taat talle ühe pagulase tooks. Jõululaupäeval hakkas Päts, käed ärevusest värisemas, kuusepuu alla ilmunud pakke kompama.
„Kõva!” ütles ta pettunult. „Ka kõva! Mingi raamat vist…” Aga siis õnnelikult: „Pehme! Oi-oi-oi, ma usun, et see on nüüd küll üks vahva pagulane!” Aga ei olnud, pehmest pakist tulid ikka välja ainult villasokid või soe pesu.
Miks Päts nii väga pagulasi soovis? Loomulikult heast südamest. Tal oli pisarateni kahju, et maailmas elab inimesi, kes pole eestlased.
„Milline õudne saatus on sündida siia maailma ja mitte osata eesti keelt!” ohkas ta sageli. „Ivan, kas sa suudad seda ette kujutada?! Sa elad kusagil Aafrikas, ei saa iialgi lugeda Koidulat ega „Kalevipoega”! Sa ei oska laulda „Ema südant” ega tantsida „Tuljakut”! Need vaesed, vaesed inimesed! Kui ma nad ometi päästa suudaksin! Paneksin neile selga Mulgi kuue või Kihnu seeliku, õpetaksin suusatama ja toidaksin kaerakilega. Õhtul loeksin neile ette ennemuistseid jutte Reinuvader Rebasest ning hommikul viiksin esimese asjana sauna ja vihtleksin kadakavihaga. Niimoodi teeksin ma neist kiiresti eestlased ja maailmas oleks palju rohkem õnnelikke inimesi!”
Kahjuks oli Aafrika kaugel ja Pätsil ei õnnestunud endale mingi nipiga pagulasi hankida, ehkki ta läkitas hommikumaa kuningatele tuhandeid kirju, saatis Eesti võid ja peekonit ning palus vastutasuks vähemalt mõnda moorlast, kellest ta saaks eestlase teha. Aafrika julmad kuningad sõid või ja peekoni ära, kuid oma õnnetuid alamaid Pätsile ei saatnud.
Lõpuks hakkas meil, Pätsi sõpradel, presidendist nii kahju, et kinkisime talle sünnipäevaks kassi. Kass pole muidugi mingi õige pagulane, kuid teisest rassist siiski. Päts oli rõõmus ja hakkas otsekohe kassist eestlast tegema. Peab ütlema, et vägagi edukalt. Pätsi kassist sai tuntud haridustegelane, kes istus päevad läbi metsas, piip suus ja kepp käes, ning õpetas lapsi lugema. Öelge veel, et pagulane ei suuda eesti kultuuri sulada! Ja see väike asi, et kass laisku lapsi vahel tukast suges, ei tähenda sugugi, et kõik sisserändajad oleksid kriminaalid.
