Ivan Orav: Rahvarinne ja soomusrong
Homme on mul sünnipäev ja väikest viisi juubelgi – 105. Tean, et sõbrad juba valmistuvad selleks, kuulsin juhuslikult pealt, kuidas laulukoor Pätsi eestvedamisel harjutas. Meil on siin kombeks sünnipäevalast Tõnis Mägi „Koiduga” üles laulda: kena viis ja selles mõttes hästi kokku seatud, et läheb aina valjemaks. Algab päris tasaselt, aga kui sünnipäevalaps ikka silmi lahti ei tee, vaid muudkui edasi põõnab, siis saab unimütsile lõpuks täiest kõrist põrutada: „Maa! Isade maa!” Selle peale kargab ka kõige suurem laiskvorst teki alt välja.
Mulle väga meeldib see laul. Selles mõttes ma saan täiesti aru nende inimeste pahameelest, kes tulid Tartus toimunud öölaulupeole, aga „Koitu” ei kuulnudki. Mulle räägiti, et seal oli aset leidnud väga inetuid stseene. Kaks Vändra kandi meest keeldunud kategooriliselt lauluväljakult lahkumast, enne kui nad pole „Koitu” kuulnud. Algul lihtsalt hoidsid kõigest jõust puutüvede ümbert kinni, aga kui terve korraldusmeeskond neid jalgadest tirima hakkas, siis läks asi kurjaks. Vändra mehed olid pikad pussnoad põuest välja võtnud ja sõna otseses mõttes märatsema hakanud: et mida, nemad tulid oma viimase raha eest Vändrast Tartusse, et „Koitu” kuulda, aga nüüd seda ei lauldagi! Sõimanud korraldajatel näod ropult täis ja ähvardanud nendega nii hirmsaid asju teha, et kutsuti kohale politsei eriüksus, kel siis pärast lühikest lahingut ja veekahurite kasutamist õnnestus hullunud laulusõbrad relvituks teha. Sireenide huilates viidi nad otse Tartu vanglasse, aga mehed kisendanud veel autoski, nii et terve Supilinn kajas:
„Kuradi raisad! Miks „Koitu” ei lauldud! Maha löön!”
Jah, muusikal on inimesele ikka suur mõju. Mina õnneks kuulen homme hommikul „Koidu” kenasti ära, paremat sünnipäevakinki ei oska tahtagi.
Eesti rahval on sel suvel neid sünnipäevi ja juubeleid olnud muidugi suurel hulgal ning hoopis olulisemaid kui minu tagasihoidlik tähtpäev. Laulev revolutsioon 25 – suur poiss juba! Rahvarinne samuti 25… Tema on küll juba manalamees, elas kiiresti nagu kärbes.
Mäletan hästi Rahvarinde loomist. Mõtlesin ka tookord abiks olla ja otsustasin kinkida äsja sündinud rindele ehtsa soomusrongi. Sest mis rinne see ilma soomusrongita on? Just soomusrongid tõid Vabadussõjas meile võidu!
Olin selle soomusrongi pärinud oma onult, Olev Oravalt. Tema oli üksik meesterahvas, veendunud vanapoiss ja ainsaks seltsiliseks oli tal pikki aastaid tilluke valge hiir. Aga kui onu Olev vanemaks jäi, muutus ta silmanägemine järjest kehvemaks ja onu hakkas mulle kurtma, et ta ei näe enam oma hiirt eriti ja tunneb end seetõttu üksikuna.
„Peaks endale uue lemmiku hankima, natuke suurema, sellise, keda vanainimese silm ikka seletab,” rääkis onu.
„Võta kass,” pakkusin mina. „Või koer.”
„Kah kole väikesed,” kaebas onu. „Ma ehitan endale hoopis soomusrongi, seda ma peaksin ikka veel nägema.”
Ja ehitaski! Tõelise soomusrongi, kahe veduri ja kuue vaguniga! Onu oli kuldsete kätega mees. Tema ühetoalise Mustamäe korteri jaoks oli see soomusrong ehk isegi liiga suur, aga sõbralikult nad üheskoos elasid ja kui onu Olev suri, jäi rong mulle. Ja sellesama rongi ma nüüd siis Savisaarele Rahvarinde jaoks kinkisingi.
Aga Savisaar oli juba tollal kangesti edev ning teda solvas sügavalt, kui Rahvarinde koosoleku ajal teised mehed hoopis soomusrongi ümber kogunesid ning suitsu kimudes ja mõtlikult maha süljates selle jubinaid vahtisid.
„Kas te olete mingid rongipeded!?” karjus Savisaar maruvihaselt. Nii saidki alguse vastuolud Rahvarindes…
