Ivan Orav: veider valitsus
Tervisi põrgust!
Mäletan hästi neid õndsaid aegu, kui Päts valitsust tegi! Imelised, kordumatud päevad! Terve Tallinn lõhnas piparkoogi, kardemoni ja kaneeli järele.
Ruttasin alati koos esimeste koidukiirtega Toompeale, kus Päts mind juba ootas. Kaisutas oma veel kergelt jahuste kätega ning näitas muheledes oma meistritööd. Oi seda ilu! Ministrid olid kui ponksid, suhkruvaabast naerusuude ja mustade rosinasilmadega.
Aga mul on meeles ka see, kui pärast tiblade režiimi lõppu Mart Laar koos oma sõpradega uut valitsust kokku mätsis. Muidugi polnud poistel Pätsi oskusi, kuid see-eest oli nende toimetamises hoogu ja lusti! Valitsus kerkis kui lumememm! Igaüks tõi koduaiast värsket kraami, valitsus sai vitamiinirikas ja tervislik, ministrite põsed olid punased ja rinnad piima täis.
Kuid juba lossiplatsil võis aimata halba. Õhk oli kõrbehaisust paks. Taavi tuli mulle uksele vastu, nina tahmane ja silmad vingust märjad. Köögist paiskus koridori paks must suitsupilv.
„Armas aeg, ega sa ometi valitsust põhja ei kõrvetanud?” pärisin ma ärevalt.
„Vist mitte,” arvas Taavi väsinult. „Koledal kombel oli teisega mässamist küll, tainas ei tahtnud sugugi kerkida. Aga eks sa vaata ise.”
Aga vaadata polnud seal enam midagi. Juba lõhnast oli tunda, et see töö on aia taha läinud.
„Sihukest valitsust pole mina veel varem näinud,” vangutasin ma pead. „Päris kohutav pilt. Näiteks mis punane asi sealt välja tolgendab?”
„See on välisminister,” seletas Taavi.
„Kallis poiss, aga see on ju sul puhta toores!” ütlesin mina. „Peab ikka läbi küpsetama, muidu võid ussid kõhtu saada. Ja mis kole sooniline ja jurakas siit välja vahib? Uh, taevas, päris potisinine!”
„See on haridus- ja teadusminister,” ütles Taavi.
„Ei ole. Kust sa selle said?”
„Turult, lihuniku käest.”
„Lihunik pettis sind. Usu mind, see pole haridusminister. See on… Ma tean küll, mis, aga ma ei taha öelda. Juba vaatamisest hakkab kõhus keerama. Ja need siin? Armas taevas, mis sodi sa küll kokku oled seganud?”
„See on riigihaldusminister,” kõneles Taavi, ise juba väga õnnetu näoga. „Ja see on taristuminister.”
„Kes siis selliseid asju valitsusse paneb? Esimest korda kuulen. Kas sa kingaviksi ja torusiili ei tahtnud lisada?”
Taavi hakkas nutma. Patsutasin teda õlale.
„Ära töina, lollike!” lohutasin ma poissi. „Kuss, kuss! Ega sina pole süüdi, et sa valitsust teha ei oska. Sa oled see-eest muidu hakkaja noormees, spordiväljakul näiteks väga tubli!”
„Mis nüüd saab?” nuuksus Taavi. „Mis me teeme selle valitsusega?”
„Midagi pole parata,” ütlesin mina. „Pead ta ise ära sööma.”
„Ma eriti ei taha…”
„Pole pääsu. Aga uha kõvasti ketšupit peale, siis pole lõhna ja maitset tunda.”
Taavi ohkas ja võttis lusika. Selline on see peaministri elu… Pole just meelakkumine.
