Ivan Orava lemmikud 2013

 (54)

Ivan Orava lemmikud 2013
Eerik-Niiles Kross

Vana sepp annab teada, kelle maapealsetele tegemistele ta tänavu erilise innuga kaasa elas.

Eerik-Niiles Kross

Eerikut ma tunnen muidugi juba sellest ajast, kui ta oli alles päris tillukene poisikirp. Tema isa Jaan oli ju mu suur sõber. Mäletan, käisin kord Krosside peres jõuluvana tegemas. Panin juba ukse taga punase mantli selga, sidusin habeme ette ja andsin kella. Jaan tuli avama, endal kole murelik nägu peas.

„Meil on selline hädaolukord praegu, Eerik on kuhugi kadunud, otsime teda Elleniga taga,” seletas ta.

Vaata, poiss oli juba siis tagaotsitav – noh, kui niimoodi huumoriga pooleks öelda. Otsisime siis kolmekesi ja lõpuks leidsime voodi alt. Oli end sinna ära peitnud ja luges „Sipsikut”.

„Ai-ai-ai!” ütles Jaan. „Jälle see „Sipsik”! Ma ju andsin sulle toreda raamatu „Kolme katku vahel”. Kas see on läbi? Pead kiiremini lugema, varsti tuleb teine osa!”

Eerik tegi seda kuuldes väga hapu näo pähe, peaaegu oleks nutma hakanud. Ja kui veel mind nägi, siis pistiski röökima!

„Ära nuta, kallis laps!” proovisin ma teda rahustada. „Mina olen jõulutaat!”

Aga Eerik ikka kisendas ja näitas näpuga mu mantli peale.

„Sa peaksid midagi muud selga panema,” sosistas Jaan mulle kõrva. „Meie oleme teda ikka niimoodi patriootlikult kasvatanud, Wikmani poiste vaimus, seletanud, et punane värv on kole.”

Selline isamaalisus mulle muidugi meeldis! Täitsa tõsi, punane oli ju kommunistide värv! Aga kust võtta uus, õilsamat karva mantel? Õnneks oli Ellenil kapis üks sinimustvalge kleit. Tõmbasin selle selga. Eerik rahunes kohe, tuli nüüd juba julgelt ligi, vaatas mulle tõsiselt otse silma sisse, luges pagulasluuletajate värsse ja laulis lõpetuseks peenikese häälega Eesti hümni. Ei jõudnud teda ära kiita.

„Sellest poisist kasvab üks tubli isamaalane!” ütlesin ma Jaanile. „Tema juba tibladele alla ei vannu!”


Mari-Liis Lill

Mari-Liisi nägin ma esimest korda 1988. aastal loomeliitude ühispleenumil. Istusime meestega Toompea puhvetis ja panime väikese konjaki juures vabadusvõitluse plaane paika, kui Heinz Valk korraga sisse tormas ja karjus, et üks väike tüdruk on kõnepuldi otsa roninud.

Eks meie kõik muidugi ehmatasime! Kõnepult on ju kõrge, mõtle, kui laps sealt alla kukub! Jooksime kõik saali ja oligi: väike tüdrukutirts kõõlus kõnepuldis. Oli ilmselt otse liivakastist tulnud, ämber ja kühvlike kaasas.

„Kallis laps, miks sa sinna ronisid?” küsisin mina. „Tule alla! See on kõnepult, väikesed tüdrukud ei tohi seal turnida. Suured onud hakkavad seal kohe kõnet pidama.”

„Mina ka!” ütles laps.

„Mis tähendab, sina ka? Ega siis lapsed kõnet ei pea, lapsed mängivad. Tule onule opale, ma viin su tagasi liivakasti. Mis su nimi on?”

„Mali-Liis,” vastas tüdruk ja kui ma üritasin teda sülle võtta, lõi mulle kühvliga vastu pead. „Ma tahan ka kõnet pidada. Mis on sellel pildil valesti?”

„Ära jonni ja ära tao kühvliga!” riidlesin mina. „Noh, mis sellel pildil siis valesti on?”

„Kall Vaino,” vastas plika. „Kall Vaino on loll.”

Selline poliitiline küpsus võttis mu pahviks! Muidugi, Karl Vaino oli loll ega sobinud pildile! Nii selge mõtlemisega last oli rõõm näha. Ütlesin Heinz Valgule, et see tüdruk peab tingimata sõna saama.

„Aga ta on nii väike!” kahtles Valk.

„Väike küll, aga tark!” väitsin mina.

Paraku jäi Mari-Liisil tookord kõne siiski pidamata, sest tal jõudis kätte lõunauinaku aeg.

„Aga sellest pole midagi,” ütlesin ma talle. „Järgmisel pleenumil räägid kindlasti!”

Ja nii juhtuski.


Winny Puhh

Winny Puhhi rahvusvahelise edu üle on mul eriti hea meel, sest mina ju mäletan, kuidas selle karvase rahva sugu alguse sai.

Asi oli nii: Pätsi suur ja paks isakass Miku oli üsna lodeva loomuga ning kui ükskord pärast saunapäeva presidendi nuustik pesuruumi vedelema jäi, tegi va patune kõuts vaesele matšalkale pojad.

Pätsi süda oli suur nagu alati.

„Minu kohus on nende väetikeste eest hoolitseda,” lausus ta pidulikult. „Tegemist on ju minu kassi ja minu nuustiku järglastega! Ma võtan nad oma tiiva alla ja annan neile korraliku hariduse.”

Ja nii ta tegigi. Väikesed nuustikud õppisid hoolega ja olid üldse tublid. Ehkki nuustiku ja kassi ristsugutistele polnud Eesti armees teenimine kohustuslik, käisid nad vabatahtlikult sõjaväes, samuti osalesid aktiivselt kaitseliidus. Ja ka siis, kui kätte jõudsid eesti rahvale traagilised päevad, jäid nuustikud vabariigile ustavaks. Mitte ükski neist ei astunud parteisse ega osalenud iialgi 1. mai paraadil! Tõsi küll, ega neid sinna ka eriti ei kutsutud. Tiblad nagu pisut pelgasid seda tõugu… 1949. aasta märtsis tuldi neid küll küüditama, prõmmiti öösel ukse taga, aga niipea kui üks nuustik pea ukse vahelt välja pistis, plagas kogu NKVD-laste kolonn metsa poole.

Nii elasid nuustikud palju aastaid omaette, töötasid hernehirmutiste ja karjakoertena, pidasid omavahel pulmi ja said palju lapsi. Oma esiisalt olid nad pärinud võime heleda häälega kräunuda, esiemalt harjumuse pärast märjaks saamist pea alaspidi konksu otsas kuivada. Üldse pidasid nuustikud oma juuri väga kalliks: kass Miku foto ja Pätsu matšalkat kujutav Maksolly õlimaal rippusid neil alati elutoa seinal.

Et nuustikute noorem põlvkond hakkas muusika vastu huvi tundma, oli mulle meeldiv üllatus. Pealegi on see hea muusika, vali. Muidu mõni laulja häälitseb nii õrnalt, et vanainimene ei kuule midagi. Aga Winny Puhh mõtleb ka eakate peale!


Veiko Õunpuu

Omal ajal meeldisid mulle väga Rein Marani filmid, kus ta jäädvustas rästikute, kurgede ja teiste metsaelanike varjatud elu. Südantkosutav oli vaadata kärnkonni, kes ei teinud vähimatki koostööd okupantidega.

Sama huvitav ja põnev on nüüd vaadata Veiko Õunpuu filmi hipsteritest, kes ei tee samuti mitte mingit tööd. Tean, et Veiko on neid juba ammu uurinud, esimest korda nägingi ma elusat hipsterit just tema juures. See oli veidi aega enne mu surma. Olin kusagilt kuulnud, et selline imeloom nagu hipster on olemas, ja tahtsin teda veel oma silmaga kaeda, enne kui hilja, sest tervis oli mul siis juba päris vilets ja vanus kah kõrge. Algul helistasin Mati Kaalule, aga tema ütles, et loomaaias hipstereid pole, ja siis soovitas üks tuttav, et astu Õunpuu juurest läbi, temal ehk mõned on.

Veiko võttis mu lahkesti vastu ja juhatas elutuppa, kus diivanil lebaskles tervelt kolm eksemplari. Uurisin seninägematut loodusnähtust huviga.

„On nendega palju muret?” pärisin.

„Sugugi mitte,” seletas Veiko. „Nad on mul täielikult vabapidamisel. Vaeva pole peaaegu mingit. Tuleb neil ainult kord nädalas habet pügada ja kui sigaret hammaste vahel ära kustub, siis see uuesti põlema panna. Isegi laps saab nendega hakkama, nad on vagurad ega tee kärbselegi liiga.”

Pärast näitas Veiko mulle veel üliharuldasi filmikaadreid, kus on esimest korda õnnestunud jäädvustada seda, kuidas hipster endale kitsaid pükse jalga ajab. Ei suutnud taas kord ära imestada, kui rikas on Eestimaa loodus!


Nikolai Novosjolov ja Julia Beljajeva

Vehklemise õilis kunst jõudis Eestisse tänu baltisakslastele. Omal ajal olid ju mõõgad aadlike tunnus, maarahval neid polnud, nemad pidid nuiaga läbi ajama. Eesti talumeest säärane ebaõiglus muidugi ei rahuldanud ja sakste mõõgad varastati lihtsalt ära, kusjuures parunid ei julgenud neid ka tagasi nõuda, kuna ega siis eestlased nuiast loobunud. See oli neil ikka käepärast ja kui mõisnik ligi tikkuma hakkas, valati talle vastu lagipead. Eriti suur noos mõõku saadi kätte 1905. aastal, mõisate mahapõletamise ajal. Pärast seda oli igas talumajapidamises vähemalt üks mõõk, jõukamates taludes isegi mitu. Taadid kasutasid mõõka selja sügamiseks, karjapoisid tõrjusid nendega hunte ja tapsid sääski.

Ennekõike kulus see riistapuu ära aga muidugi perenaisele – kui tahtsid näiteks kanasuppi keeta, ajasid linnu hoovis lupsti mõõga otsa ja pistsid potti. Ka porgandeid ja kartuleid oli mõõgaga hea hakkida. Enne jõule aga usaldati mõõk peremehe kätte, kes läks sellega lauta ja torkas kõiki duellireegleid järgides sea surnuks.

Pole siis ime, et vehklemissport Eestile siiamaani palju au ja kuulsust toob. Minu kui vana sepa juures käisid noored vehklejad tihti mõõku teritamas. Mäletan ka väikest Koljat ja veel tillukesemat Juliat. Mõõk oli suurem kui laps! Sellal kui mina mõõku ihusin, tegid jõnglased vallatust ja hüppasid mu sängi peal, lõpuks aga läksid alati riidu: „Onu Vanja, Kolja kelgib, et tema saab maailmameistriks!” „Saangi!” „Aga mina tahan ise saada!!!” „Ai! Onu Vanja, ütle Julkale, et ta ei hammustaks!”

Võtsin siis põngerjad endale põlve peale ja rahustasin maha. „Mõlemad saate maailmameistriks, mõ-le-mad! Kor-ra-ga!” laulsin ma, kuni lapsed magama jäid. Siis tõstsin nad voodisse ja andsin mõõgad kaissu.


Lembit Ulfsak

Lembit on mu vana sõber. Sain temaga tuttavaks siis, kui ta mängis tervet Nõukogude Eestit vapustanud Rebase Reinu rolli. See oli tol ajal ennekuulmatu – paljad põlved teleekraanil! Ja mitte lihtsalt paljad, vaid ka kondised! Moskva oli marus: ametliku propaganda järgi pidi nõukogude inimene olema paks ja rammus nagu matrjoška, aga nüüd korraga ilmselgelt tühjadele toidulettidele vihjavad nälginud rebase põlved. Ja pidevalt suures plaanis!

Ameerika Hääl pühendas Rebase Reinu põlvedele terve erisaate, analüüsis neid ja jõudis järeldusele, et sellisele riigile, kus näitlejatel on nii peenikesed põlved, pole jäänud enam kuigi pikka iga. Brežnev mõtles seepeale välja toitlusprogrammi, aga Ulfsak jäi endale kindlaks ja mängis Rebase Reinu ikkagi sama kondiste põlvedega, nii et iga „Mõmmi aabitsa” uus osa oli kommunistidele otsekui kõrvakiil.

Lõpuks katkes Kremli kannatus ja vapper Lembit viidi ära Venemaale. Seal tal enam Rebase Reinu mängida ei lubatud, põlved kaeti kinni ja sunniti filmides mängima, pikad püksid jalas. Vaat niimoodi lämmatati Nõukogude Liidus kunsti! Aga ehkki vene kinokülastajad Lembitu põlvi enam näha ei saanud, piisas neile šoki saamiseks ka ülejäänud Ulfsakist. Eks ole, tavaliselt mindi Venemaal kinno ja mida seal nähti – lõust lõusta otsas! Tibla tiblas kinni nagu heeringapütis. Aga nüüd korraga ‑ eestlane! Ja eestlane on ju ilus! Vaatajad ahhetasid ja muutusid ka ise paremaks. Ei urgitsenud enam näpuga ninas, ei torkinud pussnoaga hambaid. Vaatasid kinos üks kord Ulfsakit – ja hakkasid kord nädalas jalgu pesema. Vaatasid teist korda – ja pesid juba igal õhtul.

Nii sündiski vene intelligents.

Väga tore, et Lembit nüüd ka grusiinidele eestlast näitab! Usun, et positiivseid tulemusi ei pea kaua ootama.

Vaata Hillar Metsa joonistusi

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare