Hirvo Surva
Viimase laulupeo liigutavaim hetk oli kahtlemata see, kui Eri Klas ulatas Hirvo Survale Gustav Ernesaksa taktikepi. Mitte ainult sellepärast, et taaskasutus on kiiduväärne – ehkki ka see on tõsi ja minu kõrval istunud Reet Aus kargas kepi üleandmist nähes püsti ja karjus valju häälega: „Braavo!” Jah, kui me hakkame igale dirigendile uut kepikest voolima, jäävad meie puud varsti oksteta! Aga Ernesaksa taktikepp on igas mõttes eriline ja sulaselge rõõm on näha, et see imeline asjake on siiamaani alles.
Loomulikult polnud ka Ernesaks kepi esimene omanik. Ei, seda kepikest on enne teda käes hoidnud hulk koorijuhte. Miina Härma vehkis temaga. Papa Jannsen, kes oli lühikest kasvu, kasutas teda muu hulgas ka jalutuskepina. Kepike on tehtud erilisest võlupuust: samast puust nikerdas papa Carlo muide lõbusa Buratino. (Võrrelge omavahel Ernesaksa taktikeppi ja Buratino nina ning ainult pime ei saa aru, et tegemist on vendadega!) Kui sellise kepikesega koori ette astuda, hakkavad inimesed iseenesest laulma ja teevad seda kaunimalt kui inglid.
Esimesed andmed täna juba Hirvo Survale kuuluvast kepist pärinevad muistse vabadusvõitluse päevilt. Siis ähvardasid talupojad selle kepiga Eestimaal randunud ordurüütleid ja kloostrivendi ning hüüdsid: „Laula, laula, pappi!” Ja papid laulsid nagu RAM…
Janno Põldma ja Heiki Ernits
Sain suvel äreva teate: Pärnu kandis on rühm koeri, kasse ja jäneseid kuulutanud välja sõltumatu Lottemaa! Mulle tuli loomulikult otsekohe meelde Narva Kommuun – siis üritati ka Eesti Vabariiki lammutada, aga õnneks tehti tollal tiblade tempudele lühike lõpp. Ei kavatsenud ma seegi kord võitluseta alla anda! Ruttasin kriisikoldesse, ise hirmul: kas tõesti ootab Eestit ees kurnav kodusõda?
Jõudsin pärale. Jupike metsaalust maad oli taraga eraldatud ja selle taga sagis suuremal hulgal erinevaid elukaid. Kuid eriti agressiivsed nad ei tundunud, üks jänes koguni tuli ja kinkis mulle jäätise. Suur vahe võrreldes Jaan Anveltiga, kes Narva Kommuuni päevil kõiki külalisi kuulirahega tervitas!
Üritasin loomadelt Lottemaa põhiseaduse ja välispoliitilise orientatsiooni kohta pärida, aga paraku oskasid separatistid kõneleda ainult pannkookidest ja suhkrumasinast. Üks pikkade vurrudega kass ütles, et ta on vasaraheite maailmameister, ja keegi traksipükstes koer küsis, kas ma olen kunagi maganud kohvris. Suur paks emane siga kuulutas, et on leiutanud porilombist üle lendamise masina, ja tõusiski minu hämmastuseks sealsamas lendu. Seega oli Lottemaal olemas isegi õhuvägi!
Õnneks ilmusid just siis ühe hoone nurga tagant nähtavale kaks inimest, kelles ma tundsin ära oma vanad tuttavad Heiki ja Janno. Nendega sai lõpuks mõistlikku juttu ajada. Selgus, et mu hirmud olid asjatud – Lottemaa oli nõus tunnistama Eesti riigi ülimuslikkust.
„Me ei nõua täielikku iseseisvust,” seletas Janno. „Oleme pigem midagi asumaa sarnast.”
„Eesti riigi koloonia,” täpsustas Heiki. „Ilves on ka meie president.”
Need sõnad rahustasid mind. Otsustasin minna koos Janno ja Heikiga pannkooke sööma, aga paraku lendas just siis meie juurde hiiglaslik kärbes ja käsutas vastuvaidlemist mittesallival toonil magama. Tuli kuuletuda, igal maal on ju omad kombed.
Katrin Maimik ja Andres Maimik
Film „Kirsitubakas” äratas minus palju mälestusi. Eks olen minagi omal ajal esimese armastuse valude käes viselnud! Juhtus nimelt nii, et vaevalt kümneaastase poisikesena armusin ma koolitoas rippuvasse Lydia Koidula pilti. Küll ta tundus mulle ilus! Ja mind ei seganud sugugi teadmine, et proua Koidula on minust palju vanem ja pealegi abielunaine. Lõikasin ta pildi kääridega välja, voltisin kokku, pistsin taskusse ja otsustasin, et jääme igavesti kokku.
Paraku ei ole esimene armastus püsiv… Vaevalt paar kuud hiljem armusin ma ajakirjas Laste Rõõm nähtud Minni Hiirde. Koidula lendas prügikasti, Minni tuli asemele. Kuid mul on põhjust rääkida ka sootuks vastupidisest suhtest. Olin juba saja-aastane, kui mulle hakkas külge lööma minust vähemalt 20 aastat noorem daam. See juhtus otse tänaval. Küll need tänapäeva noored naised on ikka riivatud! Mina jalutasin rahumeeli, kui korraga keegi mul käest kinni haaras. „Hoidke mind! Ma kukun!” ähkis üks silma järgi öeldes mitte rohkem kui 80-aastane daamike ja klammerdus mu käisesse.
„Madaam,” ütlesin mina. „Häbenege! Kas teile ei tundu, et ma olen teie jaoks liiga vana? Sain just hiljuti sada täis, võiksin teile isaks olla.”
„Mul käib pea ringi!” jätkas naisterahvas mu võrgutamist. „Ja jalad valutavad, mul on säärtel veenilaiendid. Aidake mind kuhugi istuma.” „Madaam, ärge ahvatlege mind oma säärtega!” manitsesin mina. „Mina ei istu teiega kuhugi.”
„Ma tahaksin pikali heita,” ei andnud himur eevatütar alla. „Süda peksab! Mul on kõrge vererõhk! Kutsuge kiirabi!” Ta hakkas peibutavalt oigama. Rebisin end lahti ja põgenesin. Küll ikka noorte naiste veri vahel vemmeldab!
Jaak Valge
Jaak Valge raamat „Punased” tegi meele ütlemata rõõmsaks. See on hea, et kõikide eesti kommunistide nimed on lõpuks kirja pandud! Ja veel punaste tähtedega, et oleks kaugele näha! Olen neid ise ka elu jooksul katsunud üles tähendada, aga paber sai otsa ja nii see aateline ettevõtmine tookord katki jäi.
Põrgus võeti „Punaste” raamat üldse suure elevusega vastu. Kõige õnnelikumad, nii kummaline, kui see ka pole, olid Vares, Semper ja Andresen.
„Lõpuks ometi!” õhkas Semper. „Lõpuks ometi on minust kirjutatud raamat!”
„Jah, näed, vapsidest sellist raamatut pole,” muheles Andresen ja hõõrus käsi. „Tasus ikka kaasa tunda töörahvale!”
Vares ei öelnud midagi, andis ainult raamatule musi ja hakkas siis sealt suure hoolega neid lehekülgi välja katkuma, kus temast juttu polnud.
Jah, nende salongikommunistidega olid omal ajal kummalised lood. Mäletan, kunagi rääkis Vares mulle, et ta on ehitanud endale koju sotsialistliku Eestimaa mudeli.
„Selline peaks Eesti tegelikult olema, siis oleksid kõik inimesed õnnelikud!” ütles ta.
„Mina olengi juba õnnelik,” väitsin mina.
„Aga mina mitte,” vastas Vares.
Läksime Varese korterisse. Hiiglasliku klaaskasti sees, ereda päevavalguslambi all istusid sada valget laborihiirt ja lugesid mingit imetillukest raamatut.
„See on minu luulekogu „Geomeetriline inimene”,” seletas Vares näost särades. „Lasin hiirtele eritrüki teha. Vaat selline võiks olla ideaalne maailm. Orav, tahad ma kingin sulle ka oma raamatu?”
„Ei, aitäh,” vastasin mina.
„Läila on mulle see praegune Eesti Vabariik,” ütles Vares pettunult.
Kriss Soonik
Kriss Sooniku aluspesu austaja olen ma juba ammu! Vanainimese jaoks on pesu ju ülimalt tähtis, keha peab soojas hoidma! Enamasti pole see keeruline ülesanne, paned ülikonna alla pika sooja pesu ning kõik ihuliikmed on tõmbetuule ja pakase eest kaitstud. Aga näiteks saunas läheb pesu kandmine keeruliseks. Teised hakkavad kohe pärima, et miks sa tükid leiliruumi pika pesuga, siin on ju niigi palav! Kuid elukogenud inimene teab, et palavus ongi kõige ohtlikum – järgmisel hetkel läheb külmaks, sina aga oled higine ja ongi kopsupõletik käes! Samuti on tingimata tarvis hoida soe pesu seljas ka pesemise ajal – sa teed ju ihu märjaks, aga sedasi on eakal inimesel külmetus kerge tulema.
Paraku on paljud saunalised vanainimese murede vastu hoolimatud ja panevad pahaks, kui sa tuled vihtlema uhutud aluspükstes või palud pesta oma selga, kandes samal ajal sooja särki. Õnneks on aga olemas Kriss Soonik ja tema suurepärane peaaegu läbipaistev näputöö! Mäletan, kuidas ma esimest korda tema jutul käisin, häbelikult oma probleemidest rääkisin ja ta malbelt naeratades mu sedamaid otsekui peenesse ämblikuvõrku mähkis. Säärases pesus oli lihtne saunas käia: ühest küljest oled sa kurguaugust kandadeni kaetud ja soojas, samal ajal ei pane teised saunalised su läbipaistvat riietust tähelegi. Mäletan, et ainult korra jäi üks mees leiliruumis mind silmitsema ja küsis kahtlevalt:
„Sul oleks seal kohas nagu mingi lehvike…”
„Vanadel meestel ongi nii,” luiskasin mina ja läksin reipalt duši alla.
Mart Müürisepp
Küll meile põrgus meeldis saade „Su nägu kõlab tuttavalt”! Artistid seal saates olid erakordselt andekad, eriti võitja Mart. Mina olen alati olnud arvamusel, et eestlase käes pole miski võimatu. Pole meil tarvis neid väljamaa lauljaid, me oskame neid ise suurepäraselt asendada. Koduses majapidamises on kõik selleks vajaminev olemas. Mäletan oma noorusest, kuidas meie talutarre tuli külaline Ameerikast: isa onupoeg. Oli õige ülbe olemisega mees, suitsetas sigarit ja muudkui kelkis Ameerika imedega. Meie, lapsed, muutusime kurvaks: oleks ju ka tahtnud näha võluvat Shirley Temple’it või hunnitut Greta Garbot. Aga ega meie ju Ameerikasse ei pääsenud, ja need suured staarid ei tule jällegi Eestisse. Väike õde hakkas isegi nutma. Isa vihastas.
„Meil on endalgi kõik olemas!” teatas ta ja hakkas tegutsema. Ajas vanaema ahju pealt alla, valas jahuga üle, tõmbas talle leerikleidi selga – paremat Shirley Temple’it ei oska tahtagi! Vanaema oli aastate koorma all küüru vajunud, just lapse kasvu. Ameerika onupojal kukkus üllatusest sigar suust.
Siis läks isa teise tuppa – sealt kostis mõnda aega hingeldamist ja ähkimist, nagu tõstaks keegi kummutit – ja kui uks lahti läks, astus meie ette Garbo mis Garbo! Isegi parem Garbo, kui see õige oligi! Onupoeg pidi närvivapustuse saama.
„Kuidas see võimalik on?” karjus ta. „Kuidas sa seda teed?”
„Selle taga on raske töö,” vastas isa tõsiselt. Vanaema samal ajal steppis tagurpidi pööratud leivaküna peal ja laulis nagu linnuke. Tema oli ka ju oma elus igasuguste töödega toime tulnud, maja ehitanud ja mehe matnud, asi see siis tal natuke Shirley Temple’it teha!
