Ivan Orava lemmikud 2015
.
Helenit tunnen juba sellest ajast, kui ta oli alles tillukene tüdrukutirts. Aga ta oli juba siis uskumatult tragi!
Heleni vanaisa oli minu hea sõber. Ükskord enne jõule läksin talle külla, et koos sülti keeta. Sea- ja vasikaliha oli öö läbi külmas vees leotatud, et sült hästi klaar ja läbipaistev saaks, meie hakkisime porgandeid. Pisike Helen sagis samuti köögis ringi, katsus näpuga üht, torkis teist. Korraga ütles:
„Aga kas me süldi sisse apelsini ka paneme?”
„Ole nüüd!” vangutas vanaisa pead. „Apelsin ei käi süldi sees.”
„Miks?”
„Sellepärast et sült on vana Eesti toit, aga apelsin võõramaa puuvili. Nad ei sobi kokku,” seletasin mina.
Ent Helen ei jäänud rahule, pigistas suu kriipsuks ja nõudis:
„Mina tahan, et apelsin ka süldi sisse saaks! Ja banaan!”
„Tule taevas appi, banaan kah! Järsku peaks süldi sisse isegi šokolaadi panema?” ärritus ta vanaisa.
„Jah, miks mitte! Paneme šokolaadi ka!” rõõmustas Helen, jooksis oma tuppa ja tuli tagasi suure šokolaaditahvliga.
„Kuule, plika, magus ja soolane ei sobi kokku!” tõstis mu vana sõber lapselapse peale häält. Helenil hakkas lõug värisema. Mina ruttasin vahele, pole ju tarvis, et laps nutma hakkaks.
„Armas laps, sealiha ja vasikaliha ei taha, et apelsin, banaan ja šokolaad nende juurde süldi sisse tuleksid!” kõnelesin. „Sült on nende kodu, neile meeldib seal üksinda keeda.”
„Ma räägin nendega!” kuulutas Helen, haaras lihatükid laualt kaenlasse ja viis oma mängunurka. Siis tassis sinna ka puuviljad ja šokolaaditahvli ning kõneles nendega tükk aega vaikse häälega, nagu peaks miitingut.
„Korras!” ütles ta viimaks. „Liha on nõus. Apelsin, banaan ja šokolaad tohivad süldi sisse tulla küll.”
„No ei, sellist asja ei ole!” ägestus Heleni vanaisa, aga minule oli tragi tüdruk muljet avaldanud. Võib-olla tasuks tõesti proovida?
„Armas sõber, ära ole nii kitsarinnaline!” ütlesin. „Keedame täna pealegi teistmoodi sülti. Äkki polegi paha!”
Ja tõepoolest, nii head sülti polnud ma varem saanudki! Tark tüdruk ikka see Helen, sündinud kokk ja lepitaja. Tegime vana sõbraga uutmoodi süldi juurde ka väiksed tropid, aga siis sai viin otsa. Heleni vanaisa pilgutas mulle kavalalt silma.
„Öeldakse küll, et liköör süldi juurde ei sobi, aga kuna me oleme täna juba nii tolerantsed, siis miks mitte proovida!”
„Tõsijutt,” nõustusin. Ütlen ausalt: liköör ja sült said kõrvuti eksisteerida küll.
Märt Avandit kohtasin esimest korda Endel Nelise juures vehklemistrennis. Käisin minagi seal aeg-ajalt kätt harjutamas – tõsi küll, mõõka ma kätte ei võtnud, minu relv oli tugev tammepuust kepp. Enamasti ma lihtsalt peksin sellega tiblasid, aga ka täpne torge oli vahel oluline. Näiteks siis, kui oli plaanis kommunistil silm peast välja susata.
Tegingi siis tasapisi trenni ja torkisin seinal rippuvat Lenini portreed – ikka säuh ja silma, säuh ja silma! –, kui korraga kuulsin, kuidas Nelis karjus: „Mida see peab tähendama! Mis komejant see on! Kes sa enda arust oled, kloun või?”
Võimlasse oli sisenenud väike poisike. Ainult et millegipärast kandis ta peas koledat karvast tondimaski ja saba oli tal kah taga.
„Aga… aga…” kokutas poiss kohkunult. „Te ju ise ütlesite, et mask tuleb veheldes pähe panna.”
„No mitte selline elajalõust! Ma pidin end surnuks ehmatama, kui sa uksest sisse kargasid! Mis jälkus see peaks olema?”
„See on vanapagan.”
„Kuule, inimeseloom, sa tulid vehklemistrenni, mitte tsirkusse! Vehklejate mask on valge! Ja milleks sul saba taga on?”
„Vanapaganatel on ju saba. Ma siis mõtlesin, et panen kah – nalja pärast…”
„Märt, Märt,” vangutas teenekas treener pead. „Sina peaksid käima tolade trennis, seal on su õige koht. Vehklemine on tõsine asi. See on aristokraatlik spordiala! Siin olgu kõik puhas ja valge. Vaata väikest Otti, selline peab üks vehkleja välja nägema. Tõeline väike džentelmen!”
Nelis osutas imepisikesele blondile poisile, kes seisis sealsamas lähedal, lumivalge dress seljas, luikvalged tennised jalas ja värskelt harjatud valged hambad kiiskamas.
„Jalamaid võta see kole nägu eest!” kamandas Nelis. „Ja vaata, et sa enam koerust ei tee! Pea meeles, sa oled siin trennis nagu noatera peal!”
Väike Märt ohkas, sikutas vanapagana maski eest ja võttis mõõga. Paar sekundit hiljem täitus võimla taas treeneri pahameelekisast.
„Mida see peab tähendama! Ott ründab sind nagu kord ja kohus, aga mida sina teed? Võtad mõõga hambusse ja ronid mööda seina üles nagu ahv!”
„Nagu mereröövel…” pomises Märt. „Ma mõtlesin, et sedasi näeb võitlus kihvtim välja. Ühes filmis oli ka nii…”
„Meie pole filmis!” tegi treener jutule lühikese lõpu. „Meie oleme sportlased, mitte koomikud! Uks on seal, rohkem ma sind näha ei taha.”
Märt ohkas, viskas mõõga nurka ja löntsis nukralt uksest välja.
„Aga ükskord saan ma vehklejaks niikuinii!” pomises ta endamisi ja surus oma pisikesed käed rusikasse.
Pisike Olavi, kes on nüüd kirjutanud õpetliku raamatu „Vee peal”, oli juba lapsena tragi poiss. Mina kohtusin temaga sügaval nõukogude ajal, kui mööda Eestimaad rändasin ja tiblasid harvendasin nagu igal suvel. Sooja päikese käes lõi nende tõug erilise hooga vohama, siis olid nad rammusad nagu solgiaugus kasvavad nõgesed. Mis muud kui paksud puldankindad kätte ja tööle!
Viimaks jõudsin rohimisega Tamula järve äärde. Tiblasid polnud näha, aga järve kaldal askeldas väike poiss, sikutas kummipaati kaldale. Kohe näha, et tuleb kalalt.
„Kuidas näkkas, noormees?” küsisin.
„Hästi,” vastas poiss. „Püüdsin jälle ühe imeliku kala, viimasel ajal satub selliseid peaaegu iga päev konksu otsa. Äkki onu teab, mis kala see on?”
Eks arvake ära, mille ta oma kotist välja sikutas. Mul pidi suurest rõõmust süda seisma jääma!
„Kallis laps, sa oled teinud Eesti Vabariigile palju head!” ütlesin pidulikult. „See kole asi pole üldse kala, see on väike Nõukogude allveelaev!”
„Kuidas allveelaev Tamula järve sai?” imestas poiss. „Nad peaksid ikka meres ujuma.”
„Tiblade kurjus ei tunne mingeid piire!” ütlesin. „Nemad sokutavad oma jälke aparaate igale poole, et ausate Eesti inimeste järele nuhkida. Aga sina oled tubli, püüdsid raisa välja! Palju sa neid juba kätte oled saanud?”
„Oma kolm tosinat,” vastas poiss uhkelt. „Mul on hea lant, eestiaegsest Vabadusristist tehtud. Sellele nad kargavad kohe kallale ja neelavad alla.”
„Jah, Vabadusristi nad ei salli!” noogutasin mina. „Kust sa selle said?”
„Naabrimees Valter võttis koos ühe Vabadussõja veteraniga viina, nad läksid tülli ja Valter lõi veterani taburetiga surnuks,” seletas poiss. „Pärast riisus laiba paljaks, ülikonna võttis endale, aga Vabadusristist tegi mulle landi. Valter on küll retsidivist, aga minu suur sõber!”
„Jah, eestlased peavadki kokku hoidma!” kiitsin. „Aga mis sa kinni püütud allveelaevadega teed?”
„Ega nendega suurt midagi olegi teha, süüa nad ei sünni,” lausus poiss. „Panime küll papaga suitsuahju, aga läksid seal ainult kõrbema. Nüüd anname kassile.”
„Kas ma tohiksin seda vahvat looma näha?” küsisin. Poiss, kes oli loomulikult noor Olavi Ruitlane, juhatas mu tagahoovi, kus päikese käes lamas uhke must kass, kõht Nõukogude allveelaevu tihkelt täis. Tõeline vabadusvõitleja, Eestimaa uhkus!
Kinkisin kassile tänutäheks Pätsi pildi ja pisikesele Olavile Laidoneri kuldse uuri, mis sobib hästi landiks, kui järve peaks siginema suuremaid veesõidukeid.
Pean ütlema, et Võrumaaga polnud mul enam iial muresid, sealse tiblade pesa likvideeris väike vapper Ruitlane täiesti iseseisvalt oma õngega.
Kui mul üldse mingi nõrkus on, siis on see nõrkus lokkis peaga lauljate vastu. Oi, kuidas mulle meeldib, kui lauljal on krussis kiharad! Mäletan, et üritasin juba noore mehena Artur Rinnele selgeks teha, et ta võiks endale lokid kasvatada. Aga Rinne koputas endale vastu kiilaspäist peakolu ja ütles:
„Siia lagedale väljale ei kasva enam ühtegi kõrt, lokist rääkimata!”
See oli kahjuks tõsi. Kuid ma ei andnud alla. Kui Eestimaa lavadele astus uus lauljate põlvkond, üritasin vähemalt neid ära lokkida.
Ootasin Ivo Linnat pärast kontserti põõsaste varjus ja kui poiss välja ilmus, haarasin tal käest kinni ja ütlesin võimalikult lahke häälega:
„Nüüd, poiss, läheme jäätist sööma!”
„Jaa!” rõõmustas Ivo. „Lähme!”
„Aga enne käime juuksuris ära! Juuksuritädi teeb sulle keemilised lokid,” lisasin. „Ära karda, see ei tee haiget!”
Ivo Linna röögatas hirmsa häälega, hakkas siplema, hammustas mu kätt, rebis ennast lahti ja ronis puu otsa, kus varjas end õhtuni.
Kasutasin sama nippi ka Tõnis Mägi ja Jaak Joalaga, aga ei läinud nendegagi õnneks. Tõnise sain isegi juuksuritooli. Lokitangidega keerati talle pähe päris kena soeng, aga nii kui poiss koju jõudis, määris ta endale piduriõli pähe, et juuksed jälle siledaks saada. Joala põgenes mu eest sootuks Venemaale.
Nii jäigi lokkis laulja nägemine mu elu jooksul üksnes magusaks unistuseks. Olin juba lootuse kaotanud, kui korraga kerkis lavale Eeva Talsi! Milline õnn! Ma olen vaimustuses! Mitte ühtegi kontserti ei jäta vahele, mis sellest, et olen juba aastaid surnud.
Ja kui ilusat nime Eeva ansambel kannab! Kurlis Trings oli minu vana sõber Lätimaalt. Inimene, kes oli kogu elu pühendanud vabadusvõitlusele ja kelle jaoks polnud Läti lipust midagi pühamat. Tiblad ei lubanud seda lehvitada, kuid Kurlis värvis endal huuled punaseks ja välgutas nende vahelt valgeid hambaid – sel kombel oli tal pidevalt Läti lipp keset nägu. Tiblade teenistuses olevad timukatest hambaarstid tõmbasid Kurlisel hambad tuimastuseta välja, aga tema pani endale proteesid ja püha lipp oli jälle platsis!
Nii tore, et ilusad ja lokkis noored Eesti lauljad on oma ansambli vana Läti patrioodi järgi nimetanud. Just selline peabki tõeline pärimusmuusika olema!
