Tõnis Lukas

Tõnis Lukasele olen ma lõpmata tänulik, et Eesti Rahva Muuseum uuesti uksed avas. Omal ajal oli see muuseum minu lemmik, igal vabal hetkel tõttasin sinna. Sest ehkki on väga huvitav vaadata ka näiteks loomatopiseid või vanu münte, pakub mulle kõige suuremat huvi eesti rahvas. Ja just eesti rahva vaatamiseks see muuseum Raadil mõeldud oligi.

Tegemist oli ülimalt omapärase muuseumiga, kus külastajad olid ühtlasi ka eksponaadid ja vastupidi. Mööda muuseumisaale kõndides uurisin suure huviga mulle vastu jalutavaid inimesi ja nemad silmitsesid omakorda mind. Selline oligi muuseumi mõte: eksponeerida eesti rahvast.

Muidugi eeldas see eesti rahvalt suurt distsipliini – igal vabal hetkel oli vaja Raadile ennast näitama ja teisi vaatama sõita. Oli päevi, kui mul õnnestus peaaegu kogu eesti rahvas ära näha, voodihaiged välja arvatud. Aga oli ka päevi, kui saalid olid suhteliselt tühjad, sest inimesed olid põllutöödel või ei tahtnud vihmaga kodust välja tulla. Aga eks seda hoolikamalt sai uuritud neid väheseid, kes siiski kohale olid viitsinud tulla! Noorematel inimestel võis sellest „uurimisest” alguse saada ka suur armastus, paljud said niisama lapse.

Tiblad peksid muidugi selle toreda muuseumi laiali ja parimad eksponaadid veeti üldse Venemaale. Mõned õnnestus hiljem siiski tagasi saada, aga suurimad aarded, nagu Päts, Tõnisson ja Laidoner, jäidki kadunuks. Mis sa varastega teed! Sellepärast tegi mu hingele tohutult rõõmu, kui Tõnis Lukas saatis mulle põrgusse kutse uue Eesti Rahva Muuseumi avamisele.

„Ole sa tänatud, Tõnis!” ütlesin Raadile saabudes. „Lõpuks ometi saan jälle eesti rahvast vaadata!”

„Aga palun, härra Orav!” vastas Tõnis Lukas. „Vaadake julgesti! Näete, siit algabki ekspositsioon. See on minu naine.”

„Oi, küll eesti rahvas on ikka ilus!” kiitsin mina.

Jüri Arrak

Sel aastal juubelit tähistanud Jüri Arrak on mu vana sõber. Tutvusime juba okupatsiooni päevil ja võitlesime koos tiblade vastu. Sel ajal oli ju säärane hirmus komme, et kõik kunstnikud pidid vähemalt korra nädalas Leninit joonistama. Ülejäänud aeg tuli aga kulutada tööliste, kolhoosnike ja pioneeride maalimiseks. Kõrgetest parteilastest koosnev delegatsioon käis mööda kunstnike ateljeesid ja luges Lenini pilte kokku. Kellel neid liiga vähe oli, see sai trahvi.

Nii jõuti ka Arraku juurde. Olin parajasti sõbral külas, kui tähtsad ninad uksest sisse marssisid, ordenid rinnas kõlisemas.

„Kus on Lenin?” nõudsid nad.

Arrak tõi maali lagedale. Kommunistid ahmisid õhku.

„Mida te endale lubate!” kukkusid nad kisendama. „Seltsimees Leninil polnud niisugust pintsli moodi pead!”

„Aga ma ei oska teisiti,” väitis Arrak. „Mul tulevad kõik inimesed sellised pintselpeadega.”

„Siis ei tohi teie edaspidi Leninit joonistada!” otsustas komisjon. „Mitte iialgi! Näidake nüüd töölisi, kolhoosnikke ja pioneere!”

Arrak näitas. Kommunistid pistsid jälle karjuma.

„Lubamatu! Need pole pioneerid, vaid hernehirmutised! Ja kus te olete näinud selliseid kolhoosnikke? Häbiväärne! Nõukogude inimesed pole niisugused!”

„Mis parata,” tegi Arrak õnnetu näo. „Ma ei suuda paremini.”

Tähtsad ninad pidasid nõu ja otsustasid, et Arrakul on edaspidi nõukogude inimeste kujutamine rangelt keelatud.

Selle üle oli Arrakul muidugi ainult hea meel. Ja ka kõigil kunstisõpradel. Rahvas tungles näitustel Arraku piltide ees, sest polnud karta, et sealt vahiks vastu mõni Lenin või pioneer. Ei, Arraku maalidel olid ainult ausad eestlased!

Triin Ruumet

Triinul oli juba väikse tüdrukutirtsuna kummaline hobi. Samal ajal kui teised noored naturalistid kogusid liblikaid, linnumune või samblikke, tundis Triin huvi rullnokkade vastu.

Eks tol ajal juhtus sageli, et mõni rullnokk sõitis end oma bemmiga purjuspäi sodiks. Triin oli sedamaid sündmuskohal, korjas kõik rullnokast alles jäänud tükid hoolikalt kokku, viis koju ja pani piirituse sisse. Tal oli terve tuba selliseid purgikesi täis, kõik kenasti süstematiseeritud, purgi peal kirjas rullnoka nimi ja leiukoht.

Ta kogus ka rullnokkade häälitsusi. Väike ja osav nagu orav, võis ta päevade kaupa istuda mõne kuuse otsas ja salvestada bussipeatuses pesitsevate rullnokkade jauramist.

„Kallis laps, miks sind just need rullnokad huvitavad?” imestasin mina. „Praegu on kevad, kuula parem ööbiku laksutamist või müra koeraga.”

„Rullnokad on põnevamad,” vastas Triin. „Kuulake, onu!” Ta pani tööle oma diktofoni, kust hakkas sedamaid kostma hirmsat ropendamist. „Selliseid häälitsusi tuuakse kuuldavale jooksuajal. Aga nüüd saabus pessa üks emane rullnokk, kes sõimab isaseid. Ja nüüd läksid nad kaklema! Aga see hääl – arvake ära, mis see on?”

„Pole õrna aimugi,” tunnistasin, kuulates südantlõhestavat kraaksumist.

„Rullnokk oksendab,” kuulutas Triin võidukalt ja särades.

Tunnistan, et mina ei saanud tollal ikkagi aru, mistarvis seda Eestimaa maapiirkondades umbrohuna vohavat liiki üldse uurima ja jäädvustama peab. Umbes nagu koguks nõgeseid!

Kuid tuli välja, et Triin tegi õigesti. Nüüdseks on rullnokad mitmel pool välja surnud, nende pesad bussipeatustes on tühjaks jäänud. Triinu kollektsioon on muutunud väärtuslikuks asitõendiks, mille põhjal valmis sel aastal mahukas uurimustöö „Päevad, mis ajasid segadusse”. Üks hääbuv liik on teadusele päästetud.

Endel Kellap ja Herbert Ving

Eks meid, eestlasi, ole ikka vähe olnud, samal ajal kui tööd, mida päevast päeva teha, on meil palju. Seetõttu on ajast aega nuputatud selle üle, kuidas rahvast juurde toota. Titetegu on muidugi see kõige tavalisem moodus, aga kuna eesti naine pole jänes, kes suudaks sünnitada mitu pesakonda suve jooksul, on katsetatud ka teisi võimalusi. Näiteks toigastest ja vanadest kaltsudest valmistatud hernehirmutis on juba ammusest ajast olnud Eestimaa taludes sama hästi kui pere liige. Pätsi ajal väljastati neile koguni isikutunnistusi. Muidugi, keerulisemate töödega hernehirmutised toime ei tulnud, aga lihtsamad ametid, näiteks öövaht või kirikuõpetaja, olid neile nagu loodud. Ka omaaegsesse riigikogusse kuulus päris palju hernehirmutisi, kes olid väga kohusetundlikud. Kui nad juba kord Toompea saali toodi, ei puudunud nad enam üheltki istungilt.

Aga isegi koos hernehirmutistega jäi Eesti iive väikseks. Seetõttu olin siiralt rõõmus, kui kaks aatelist noort meest, Ago Anderson ja Argo Aadli, teatasid, et neid on nüüdsest peale neli.

„Mina olen nüüd peale selle, et ma Ago olen, veel ka Endel Kellap Mustamäelt,” ütles Ago.

„Ja mina olen ühekorraga Argo Aadli ja postiljon Herbert Ving,” lisas Argo.

Mulle see plaan meeldis. Kui iga eestlane looks iseenda kõrvale veel teise eestlase, oleks meid ju hoobilt poole rohkem. Meid oleks kaks miljonit! Kui palju tööd me jõuaksime ära teha!

Kutsusin poisid kõrtsi kiiduväärset algatust tähistama. Ago ja Argo ütlesid kurvalt, et nemad ei tohi kahjuks juua, sest on autoga ja naine kah ootab kodus, aga täpselt viis sekundit pärast Argo ja Ago lahkumist astusid sisse Endel Kellap ja Herbert Ving ning neil oli paariks napsiks aega küll.

Küll on tore, et sellised inimesed olemas on!