Rasmus Puur

See oli 1990. aastate algul, kui ma Ernesaksal külas käisin. Gustav ise kutsus, ütles, et tal on aiatöödel abi vaja. Talgutele olen ma alati nõus minema, tööd mina ei pelga! Teel Ernesaksa poole käisin nagu kord ja kohus ka poest läbi, ostsin talguviina, talguvorstid ja talguheeringad. Mitu tundi istusime nende seltsis köögis, kuni lõpuks mul tuli meelde küsida:

„Sõber Kusti, sul pidi aias mingi töö olema? Läheks ehk ja ajaks asja korda, nagunii tuleb kingad jalga panna, et uuesti poodi minna.”

„Õigus küll!” laksas Ernesaks endale vastu laupa. „Tule aita mul kuuseoksi laotada.”

„Täitsa õige, vastu talve tuleb roosid kinni katta,” noogutasin mina.

„Mitte roosid,” seletas Ernesaks. „Mul kasvavad aias uued laulupeo üldjuhid.”

Seda imet tahtsin ma näha! Läksime aeda ja Ernesaks juhtis mu maja taha, kus õunapuude all seisid väikesed majakesed, mis esmapilgul sarnanesid mesitarudega.

Aga kui Gustav nendel majakestel ettevaatlikult katuse pealt ära tõstis, oli näha, et seal sees ei elanud mitte mesilinnukesed, vaid magasid õndsat und hoopis tillukesed laulupeo üldjuhid, väikesed rahvariided seljas, tammelehtedest pärg kaelas ja dirigendikepp kaisus. Mõned olid poisid, mõned tüdrukud. Ernesaks silitas neid õrnalt lõua alt ja pisikesed üldjuhid lõid läbi une nurru.

„Kust sa nii ilusad väikesed koorijuhikesed said?” imestasin mina.

„Eks ma olen kogu aeg väikest viisi järelkasvu peale mõelnud,” seletas Ernesaks. „Kes meist siis ilmasambaks jääb? Aga laulupeol on ju dirigente tarvis.

Noh ma siis pookisin ja aretasin ja tegin tõuparandust ja… Päris ilusad on nad tõesti, mulle endale ka kangesti meeldivad. Kasvavad justkui puravikud. Näe, see on üks minu lemmik. Tema nimi on Rasmus Puur. Praegu on ta veel väga väike, aga 2017. aasta koolinoorte laulupeoks peaks küps olema.”

Kiitsin sõbra ettenägelikkust. Siis laotasime tarudele kuuseoksad peale, et talvekülm laulupidude õrna järelkasvu ära ei võtaks, ja läksime poodi.

Rainer Sarnet

Ammu oleks võinud teha sellise filmi, kus mängivad kratid! Minu lapsepõlv möödus väikeses maakohas, polnud seal ühtegi teatrit ega kinosaali, aga kas siis kultuurielu sellepärast soikus? Mitte sugugi! Kuna väljaõppinud näitlejaid ja moosekante polnud kusagilt võtta, usaldati muusade teenimine krattide hoolde.

Kratid peavad ju teatavasti täitma peremehe käsku. Ja eksib see, kes arvab, et eesti maarahvas oli nii tuhm ja tume, et unistas ainult rahast. Jah, eks varandust tassisid kratid samuti kokku, aga harvad polnud ka juhud, kui mu isa hoovi kogunenud krattidele teatas:

„Pühapäeval kandke rahvamajas ette William Shakespeare’i „Kuningas Lear”!”

Või jälle:

„Jõululaupäeval soovime kogu külaga vaadata Tšaikovski „Pähklipurejat”.”

Ja kratid tegid seda, mida neilt nõuti. Oi neid lummavaid teatriõhtuid soojaks köetud rahvamajas! Seal sai ära vaadatud kogu maailmaklassika. Mäletan selgesti, kuidas üks saunavihtadest ja teine vanadest tünnidest meisterdatud kratt etendasid „Romeo ja Julia” kuulsat rõdustseeni ja kuidas kõik naised saalis nutsid. Või kuidas üks lüpsipingist ja seapõiest ehitatud kratt laulis Verdi „Rigoletto” nimitegelase aariat, nii et rookatus värises ja rotid põgenesid majast.

Olen alati imestanud, et hilisematel aastatel kratte eesti kultuurielus enam sugugi ei kasutatud. Tegemist on ju ikkagi meie rahvusliku omapäraga! Suurepärane, et Rainer Sarnet oma filmis „November” viimaks ka krattidele väärilise osa andis!

Ruja

Mina olen alati olnud seda meelt, et vanu asju ei tohi ära visata. Alati on võimalik neid veel kuidagi kasutada! Kui on auk sees, lapid ära; kui on kõveraks läinud, painutad sirgeks.

Nii oli ka Rujaga. Pole võimalik kokku lugeda, mitu korda ma Rein Rannapile ja Jaanus Nõgistole rääkisin, et kui juba on üks ansambel valmis tehtud, siis tuleb sellega ka esineda.

„Miks peab üks täitsa korralik ansambel niisama nurgas seisma?” kurjustasin ma. „Kui ongi aja jooksul natuke katki läinud, siis võtke ometi niit ja nõel, parandage ära! Võtke pintsel ja värvige üle! Mina ei või niisugust raiskamist rahulikult pealt vaadata! Valus hakkab, kui kuulen, et jälle on mõni uus ansambel moodustatud! Mõtlen: mistarvis ometi! Kuidas tohib sedasi laristada? Ruja on ju olemas, misjaoks uusi teha?”

Aga Rannap ja Nõgisto ajasid sõrad vastu. Ikka et ansambel on laiali läinud ja las nii jääbki, aitab küll.

„Mis tähendab, laiali läinud!” ei andnud mina kah alla. „Tulge kokku tagasi! Ma mäletan, kui mul tädipoeg kooli lõpetas, siis nende direktor ütles kah lõpuaktusel, et nüüd on kool läbi ja kõik lendavad laiali. Mina tõusin kohe püsti ja hüüdsin, et mis jutt see niisugune on. Miks peab head asja lõhkuma? Ilus klass, head hinded, igal õpilasel oma pink – ja nüüd järsku tahetakse selline kena asi laiali saata! Jätke jalamaid niisugused tembud! Ja minu jutt mõjus, tädipoja klass ei läinudki laiali. Käisid päevast päeva koolis edasi, kuni surmani.”

Rannap ja Nõgisto tegid selle jutu peale vingus näo, aga mina ei jätnud jonni. Nii kaua õiendasin ja kauplesin, kuni võtsid ennast kokku ja tegidki kontserdi! Ning näed, polnud see Ruja vana midagi. Kannatas veel väga hästi kuulata!

Irina Embrich, Julia Beljajeva, Erika Kirpu, Kristiina Kuusk

Sattusin sel jaanipäeval kokku ühe välismaalasega. Mina istusin rahulikult tule ääres, aga tema muudkui rapsis ja niheles.

„Mind kogu aeg hammustatakse,” kaebles ta.

„Need on sääsed,” vastasin mina. „Selline on meie vana jaanipäevakomme – inimesed istuvad ümber lõkke ja sääsed söövad neid. Nii on see olnud sajandeid.”

Välismaalane oli natuke aega vait, üksnes kratsis end. Siis hakkas jälle visklema.

„Mina ei suuda seda välja kannatada,” hädaldas ta. „Nii valus on! Ja need pole ainult sääsed, üks suur kärbes suskas ka.”

„See oli parm,” seletasin mina. „Jah, tema hammustab ka, igal suvel! Aga kui te tõesti nii õrnake olete, eks laske enesele siis putukatõrjevahendit peale. Seda nad kardavad.”

Välismaalane tegigi nii, piserdas end pealaest jalatallani putukamürgiga üle ja oli mõnda aega väga rahul.

„Palju parem!” kiitis ta. „Enam ei torgi keegi.”

Aga siis…

Välismaalane röögatas ja varises murule.

„Aah!” karjus ta. „Mis see siis oli? Neljast kohast korraga! Kas tõesti mitte ükski rohi nende saatanate vastu ei aita!”

„Need ei olnud enam mingid tühised putukad!” vastasin mina, hääles üüratu uhkus. „Need on meie kuulsad epeenaised, vehklemise maailmameistrid! Nende torgete vastu ei saa tõesti mitte keegi!”