Ivo Linna homses LP-s: saan aru, et olen vanemaks jäänud, kui küsitakse: kuidas sa jaksad? Kümme aastat tagasi seda ei küsitud
Kui kohtume, on Ivo Linnal (67) kiire. Ta on just tulnud järgmise noorte laulu- ja tantsupeo esitlusürituselt, kus pidi vanaisa rolli harjutama ja pani veidi puusse, nii et laulu tuli uuesti otsast alustada. Nüüd peab ta jooksma oma Tallinna koju, kus on toruavarii. Nagu ikka, on maakera sees üks veel suurem maakera ja torumees avastas, et torudega on suurem jama, kui argine pilk tabada suudab. Aga tegelikult tahaks Linna hoopis Muhusse sõita. „Ära tee minust head inimest. Tee minust tavaline inimene,” sõnab ta meie kohtumise lõpetuseks ja kiirustab järgmisele objektile...
Järgnevalt katke homsest intervjuust:
Otsustasite osaleda Eesti Laulu konkursil. Kas sel puhul, et viimasest korrast sai äsja 20 aastat mööda?
Mina ei otsustanud midagi! Absoluutselt! Loo autor Rainer Michelson saatis selle loo viisiotsa juba kevadel ja mingist Eesti Laulust ei olnud jutulõngaotsakestki. Siis Urmas Jaarman kirjutas teksti. Kui nad olid fonogrammi enam-vähem valmis teinud, läksin seda sisse laulma, nii hästi-halvasti, kui see mul õnnestus. Nad tegid loo valmis ja ütlesid mulle alles siis, et panevad selle Eesti Laulule.
Ma suhtungi sellesse nii, nagu suhtusin 1996. aastal. Hakkasin siis 47-seks saama ja ütlesin Priit Pajusaarele: kuule, see on noorte pidu, seal on kärts-mürts ja tuba suitsu täis, prožektorid välguvad – mis sa jamad! Tema ütles: ei-ei-ei. Ja meil läkski tegelikult hästi, saime viienda koha. Võib-olla meie duett oligi natuke nihkes – Maarja-Liis hakkas siis alles 16-seks saama.
Oli ikka natuke imelik, jah?
(Linna otsib muheledes sõnu.) Võib-olla mõne jaoks oli imelik ja puha… Aga nüüd ei ole nii imelik. Jaarmani tekst räägib ju tegelikult minu elust. Ta ütles kohe, et mõtles neid sõnu kirjutades minu peale.
Kõnealune laul „Suur loterii” algab sõnadega: „Aeg ei peatu, kõik tähed kustuvad, vana vaksal ei ole raudteejaam...”
Iseasi, kui see võidaks. Mina karjuksin ikka hurraa, aga seal võib tekkida see kontrast, et kui teised maad on välja pannud umbes 19–20-aastased ja siis tuleb üks peaaegu 70-ne, siis ma ei tea, kas see mõjuks väga hästi… Ma võin selle loo seal naeratusega maha laulda küll, sellest poleks midagi hullu. Mitte et see mulle ei meeldiks – väga tore oleks! Aga mul on hea meel, et nad selle loo Eesti Laulule panid – lugu saab tähelepanu. Kui lool läheb hästi, siis rahvas mängib seda raadios ja kuulab. Sellest saab heas mõttes lugu: ta ei kao kohe pärast esimest kuulamist ära, vaid jääb. Võib-olla mängitakse seda aasta pärast ja viie aasta pärast ka. See on kõige tähtsam, miks mulle Eesti Laulu värk meeldib.
Kust te oma energia võtate? Olla kogu aeg olemas, öelda elule pidevalt jaa?
Ma olen kogu elu mõelnud asjadele positiivselt. Igasuguseid tagasilööke on minulgi palju olnud. Kas ma olen neist vigadest õppinud? See on iseküsimus, seda ma ei tea. Võib-olla midagi siiski. Aga ma arvan, et positiivne mõtlemine on kolmveerand asja. Praegu, kus ma olen 67, saan aru, kui kiiresti on aeg läinud. Jalutasin sellest kohvikust (istume Narva kohvikus – M. M.) mööda, kui olin 17, ja saan aru, et see on olnud üks silmapilk, üks viiv. Kui oled noor, siis mõtled, et elu on väga pikk – sa elad kaua, näed kõike. Tegelikult on elu väga lühike ja hakata seda nüüd mingite negatiivsete mõtetega, mingi kemplemisega, mingite kohtuasjadega, mingi tühja-tähja pärast rabelemisega sisustama... See on raiskamine. See on nii suur raiskamine! Elu peaks nautima, vähemalt üritama nautida kõike head, mis elu pakub. Peale õeluse ja kurjuse pakub elu ju meeletult naudinguid. Olgu see kunst, kirjandus, naiste ilu… See on see, mida tasub nautida.
Aga kuna ma elan suuresti Muhus, siis on maa vägi see, mis hoiab. Väske õhk, vaikus, head naabrid, mõõdukas füüsiline pingutus – see hoiab kuidagi. Ma saangi aru, et olen vanemaks jäänud, siis, kui küsitakse: kuidas sa nüüd jaksad? Kümme aastat tagasi seda ei küsitud. Ja loomulikult ma vahel ei jaksa ja väsin ära. Mõni sõit on pikk ja mõni esinemistsükkel liiga pikk. Sõidad pikalt Eesti teise otsa ja jõuad hommikul viie-kuue ajal koju tagasi. Loomulikult inimene väsib, ma olin noorest peast ka väsinud.
Pikka intervjuud 50. lavajuubelit tähistava Ivo Linnaga saad lugeda juba homme ilmuvast LP-st!
