Ivo Linna homses LPs: kodu on minu jaoks kõik, ma ei tahagi mujal olla!
Ivo Linna (64) naerunägu teab vist iga eestlane une pealtki. See avali olek annaks justkui meile kõigile õiguse lauljat omamehelikult Iffiks kutsuda. Kuid nii sõbrad on Iffiga ainult vähesed, et tema pisaraid näha. Seda suuremat kõmu tekitas läinud kuu lõpus Iffi silmanurgas suures telepildis väidetavasti nähtud pisar. Eesti muusikaauhindade gala aasta artisti preemia Leslie Laasnerile kaotanud Iffi ilme olevat olnud sedavõrd kurb.
Ivo Linna müristab selle jutu peale ainult naerda ja ütleb, et see polnud küll selline olukord ega hetk, mis vee silma tooks. Aga lahke mehena ei keela ta arvata, mida süda lustib. Kindel on, et sel päeval pisaraid polnud, mitte ainumatki.
Nutnud on Ivo elus ometi. Häbenemata. Näiteks ligi 18 aastat tagasi päeval, mil suri ta kõige vanem vend, Kukerpillide muusik Taivo Linna.
„Ta oli minu jaoks kõik, ka suurim mõjutaja mu elukutse valikul. Oma rõõmuks võin aga öelda, et kolm venda [keskmine vend on Temme] meid mitte ainult ei olnud, vaid on ka praegu, sest Taits elab teispoolsuses me jaoks edasi ja aitab siiani.”
Ivo Linna näitab LP-le oma Muhus paikneva Laasu talu (rajatud 1731) valdusi ja tema sõnad saavad tähenduse. Hooneid ja asju on siin hulgi, kuid mitte see pole pärandus, mida Iff siin lastele mõeldes hoiab.
Teil vendadega on sedavõrd tugevad peresidemed, et kestavad üle kõigi piiride. Tunnistan, et see teeb heas mõttes kadedaks.
Meil on omavahel tõesti väga vedanud. Mida aeg edasi, seda rohkem saan sellest aru. Tihtipeale ju sidemed kaovad lihtsalt olmesse. Aga meil on olme justkui väljund. Näteks keskmise venna Temmega helistame põhimõtteliselt iga päev ja räägime lihtsalt selleks, et rääkida. No näiteks vahetame loodusuudiseid. Tema ütleb: „Nägin praegu isahirve, jalutas just üle tee.” Mina helistan teinekord ja teatan, et meil tuli õue rebane. Niisugused lihtsad väikesed jutud, täiesti ükskõik millest, põhjust ja muresid pole vaja.
Või näiteks kui on mõni selline küsimus, kus on vaja head stiili, siis Taitsil oli erakordselt hea maitse. Ma küsin temalt nõu... ja ta annab mulle seda. Seda seletada on muidugi keeruline, kuid ehk on sellise sideme jõud kogu meie varasem suhe. Taivo oli minust kaheksa aastat vanem ja ma kuulasin ülima tähelepanuga kõike, mida ta ütles. Tema suunas näiteks ka mu muusikamaitset ja oli üldse suur kamandaja, selline konstruktiivselt sitasti ütleja. Sest kui tema ütles, et on jama, siis nii oli.
(Paus.) Ta nägi ka, kuidas me Maarja-Liis Ilusaga „Kaelakee häält” laulsime. Eesti eelvoorud nägi ära ja teadis, et sõidame Norrasse Eurovisioonile Eestit esindama. Taivo helistas mulle kohe ja ütles, et ta on absoluutses vaimustuses ja ühke mu üle. Vaat siis oli mul pisar silmas. (Paus.)
Paraku oli Taits Eurovisiooni toimumise ajaks (mai 1996) läinud…
Nüüd tean, kui palju ta minust tegelikult hoolis, ja kõik tema nõuanded on olnud puhas kuld. Mida vanemaks saan, seda rohkem seda mõistan.