Sain Janar Joalaga täiesti juhuslikult tuttavaks selle aasta teisel päeval. Jutt sujus esimesest lausest ja leppisime kokku, et teeme intervjuu siis, kui Janar on valmis rääkima. Mõni nädal hiljem ootasingi teda ühel kõledal pärastlõunal Woodstockis, Janari lemmikpaigas, ent ta ei tulnud. Ju ei olnud ta veel valmis rääkima. Ta jäi pikaks ajaks tabamatuks nii telefonis kui ka sõnumites. Olin meie kohtumise juba unustanud, kui läinud nädala neljapäeval poole kümne paiku õhtul hakkas helisema mu mobiil. Teisel pool toru oli Janar: „Meil jäi üks jutt pooleli...” Järgmisel hommikul kohtusime Lilleküla vaiksel kõrvaltänaval tema kodu ees ja suundusime Metsakalmistule. Mööda vihmasegust surnuaeda isa haua poole kõndides ütles Janar, et ta on hakanud mõistma ütlust: inimesed muutuvad elus oluliseks siis, kui neid enam ei ole. Ta on käinud isa haual palju kordi ja nii valusalt kui nüüd, pole ta kunagi varem temast puudust tundnud.

Janari meenutus isast on kohati liiga valus ja kriipivalt aus ning võib lüüa mõra kujutelma, mis on rahva südames armastatud iidoli vastu tekkinud. Suurtel inimestel on kalduvus tõusta jumala staatusesse, kes ei tee kunagi vigu ja kelle valikutele ei anta hinnanguid. Palavalt armastatud Jaak Joala oli poja silmis aga kõigest inimene oma inimlike puuduste ja vigadega. See on meenutus isast, keda peaaegu polnud. See on Janar Joala rääkimata lugu.

Kõigest avameelselt juba homme ilmuvas LP-s!