Kui kaua sa selline limonaadimees oled olnud ja ilma kärakata elanud?
Arvan, et viis aastat äkki. Kolm aastat tagasi tuli üks nädalane ärakukkumine vahele. Seda juhtub, see võib alati juhtuda… Aga jah, nüüd olen kolm aastat järjest ilma alkoholita olnud.

Näitlejad räägivad sageli, et väike naps on justkui kohustuslik, et pärast õhtust etendust rahuneda ja sujuvalt rollist reaalsusse välja tulla. Väike konjak käibki asja juurde. Kuidas sa saad ilma konjakita, kui sa ei joo? Millega sa seda asendad?
Ma ei usu, et joomiseks on vaja välja mõelda nii põnevaid vabandusi. Lihtsalt jood. Aga võimalik, et see ongi üks neist vahenditest, et pärast etendust lõõgastuda ja rahuneda. Aga on ju ka teisi võimalusi ja vahendeid – olla pärast etendust trupiga koos, rääkida… Ei pea ilmtingimata napsu võtma. Naps on kõige lihtsam ja traditsioonilisem võimalus, et unustada äsjased loomingulised üleelamised või pinged.

Voldemar Panso päevikutest võib lugeda, kuidas suured lavasuurused ja rahvakunstnikud 1940. aastal nii mehiselt jõid, et ei märganudki, kuidas punased võimule tulid. Kõvasti joodi juba siis. Ja ega teatrimajast eriti väljas ei käidudki.
Võimalik, et see oligi osa teatrielust. Muide, kui ma omal ajal pärast kooli teatrisse tööle läksin, siis oli laias laastus samamoodi – me olime kogu aeg teatris, igal võimalusel, isegi öösiti. Ja see andis kogu sellele teatritegemisele suurema tähenduse. Muutis selle hoone ja teatritegemise, kogu selle institutsiooni täiesti enda omaks. See kõik oligi minu elu. Kogu aeg pead ja jalad koos. Nüüd seda enam ei ole ja tegelikult on sellest väga kahju. Üldiselt ei saa teater olla nagu mingi tavaline töökoht, kus sa kellast kellani oled.

Pikka intervjuud Jan Uuspõlluga loe juba homme ilmuvast LP-st!