Jõks presidendiks?

 (112)

Jõks presidendiks?
Foto: Kollaaaž

Allar Jõks on ütlemata põnev presidendikandidaat. Ennekõike sel põhjusel, et ta võiks sama hästi olla ka peaminister. Tegelikult võib isegi öelda, et Jõks sobikski pigem peaministriks kui presidendiks. Ja on ka üsna tõenäoline, et Jõks oleks tõhusam valitsusjuht kui praegune.

See on aga üsnagi erakordne. Meri, Rüütli ega Ilvese kohta poleks saanud väita, et nad sobiksid Toompeale paremini kui nende valimise ajal seal istunud peaministrid. Ja ega seda neilt oodatudki, neil olid muud ülesanded. Praegu on olukord teine. Lihtsalt kenast inimesest, kes on kõigiga sõber, jääb praeguses Eestis kahtlemata väheks.

Siiani on ennast presidendiks pakkunud isikud, kelle aktiivsem eluperiood kipub mööda saama, või siis varavanad, kes heal meelel ette kujutavad, kuidas nad eesti rahva „isade” või „emadena” oma elupäevakesi Kadrioru lossis mööda saadavad. Siit ka kuvand presidendist kui lepitajast ja ühendajast – eks täidavad seda rolli perekonnas ikka just vanaisad-vanaemad. Nende juuresolekul enamasti ei vaielda ega räägita tõsistest asjadest, vaid süüakse pannkooke ning lastakse vanainimestel rahus mälestusi heietada ja lihtsameelset moraali lugeda – et siis hiljem tegeliku eluga edasi minna.

Allar Jõks ei meenuta sugugi vanaisa ja mingit tasahilju tatsavat lepitajat temast ilmselgelt ka ei saaks. Minu jaoks kõlas tema presidendiks esitamine otsese umb- usaldusavaldusena praegustele erakondadele ja valitsusele – kuna ametlikku liini pidi pole ilmselt lähiajal Eestile võimekat liidrit tekkimas, tahetakse ära kasutada presidendi ametikoht, et ühiskonna tipus oleks vähemalt üks asjalik inimene. Ehk siis: kui Jõksist pole võimalik teha peaministrit, siis teeme temast vähemalt presidendi.

Kui Jõksist pole võimalik teha peaministrit, siis teeme temast vähemalt presidendi.

Tõsi, presidendi volitused on piiratud ja tema elus mängivad suurt rolli pidulikud riitused, mis tõenäoliselt pole Jõksi tugevaim külg. Kas ta ikka viitsib istuda lõpututel aktustel, pidada kümneid formaalseid kõnesid ja suruda tuhandeid väljasirutatud käsi? Asjalik inimene on harjunud veetma päevi tulusamalt kui nimbus pea kohal ringi hõljudes. Teisalt aga – iga president kehtestab ise mängureeglid. Ajaloohuviline teab, et koos Peeter Esimesega valitses esialgu ka tema poolvend Ivan, kes oli küll nõrgamõistuslik, kuid suutis see-eest ideaalselt täita traditsioonilist tsaarirolli: osaleda lõpututel jumalateenistustel, seista ja istuda liikumatult, seljas raske, kuldne rüü, ning näha välja väärikas ja vaga. Kärsitu Peeter seda ei suutnud, tema soovis tegutseda ja jättis tsaariks olemisega kaasnevad tseremoniaalsed ülesanded heal meelel vennale. Aga kui vend Ivan suri, siis tseremooniad lihtsalt lõppesid. Peetril oli targematki teha kui elavat jumalat mängida. Ei ole ju ka Eestis kuskil kirja pandud, et president peab olema justkui iluduskuninganna, kelle ülesanne on üksnes naeratada ja kena olla. Kui tal on soovi ja võimekust millegi sisulisemaga tegeleda, siis võivad aktused oodata.

Igal juhul oleks Jõks intrigeeriv valik. Näis, kas mõnel erakonnal jätkub mõistust ja julgust tema seljataha koonduda.

Vormistage Eesti Päevalehe soodushinnaga püsimaksetellimus ning nautige Eesti kvaliteetseimat ajakirjandust oma postkastis vaid 30 sendi eest päevas! Vaata siit

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare