Jõulud ja pulmad
Ah, küll jõulud on ilus aeg! Ja tulid ka just õigel ajal. Mu piiskopike oli vahepeal juba õige närb – puberteet pole kellelegi kerge. Kui Urmas oli päris pisike, polnud temast lõbusamat jõnglast. Muudkui naeris ja meisterdas Kristuse kujule paberist kleite... Aga kui kätte jõudsid teismelise aastad, hakkas nukrutsema.
„Issand, miks Eestis on nii vähe usklikke inimesi?” kaebas ta. „Mul on kirikus igav. Ma tunnen, et olen kuidagi teistmoodi… Armas jumal, kas ma olen sellepärast imelik, et ma olen luterlane?”
„Sa pole sugugi imelik, kallis poiss!” lohutasin mina. „Sinusuguseid on tegelikult päris palju, kõik lihtsalt ei räägi sellest kõva häälega.”
„Jah, ma tean,” ohkas Urmas. „Vahel tuleb avalikus väljakäigus mõni mees minu juurde, silitab mu selga ja sosistab kähinal kõrva, et tegelikult usub temagi jumalat. Nööbib end lahti ja näitab aluspesu alla peidetud risti. Minul ripub see küll kõigi nähes pluusi peal… Miks nad nii salalikud on? Miks nad kapist välja ei tule? On siis usklik olla häbiasi?”
„Ei ole häbiasi, kulla poiss!” ütlesin mina. „Ära muretse, ma juba saatsin teele räige gripilaine, mis murrab kõik variserid karistuseks maha!”
„Mina ei taha gripilainet, vaid sõpru,” vastas Urmas kurvalt. „Taavi Rõivas lubas mulle tuua Süüriast kristlasi, kellel on silmadeks rosinad ja mütsid viltu peas, aga pole kah veel ühtegi saatnud. Oh, nii kõle ja külm on!”
Mul oli noorest mehest päris kahju, sellises eas on ju loomulik endasuguste seltsi otsida. See, kel hormoonid alles möllavad, ei saa mungaelust rõõmu tunda!
Õnneks algasid just siis jõulud. Poisi mured lahenesid korrapealt, kirikud said rahvast puupüsti täis! Ja noor piiskop oli kõigi lemmik. Kui ma teda teisel jõulupühal nägin, oli tal suu kõrvadeni šokolaadine ja talaar suurest kallistamisest kortsus. Kirikulisel, kes nii armast piiskoppi nähes teda sülle krabada ja musitada ei taha, peaks tõesti südame asemel kivi rinnus olema! Urmas nägi väga õnnelik välja, endisest melanhooliast polnud jälgegi. Ja minul oli talle veelgi parem uudis varuks.
„Pidu pole veel kaugeltki läbi!” teatasin. „Uue aasta esimestel päevadel on presidendil laulatus. Oi, Urmas, kroonitud peade pulmad on vaimulikule sama mis mesilasele õitsev roosipõõsas! Sinna tuleb ämbrid käes peale lennata ja kanda tarru nii palju mett, kui jõuad!”
Andsin talle kohe ka täpsed juhtnöörid.
„Mine kohe Kadriorgu ja seisa presidendilossi ukse taha. Mitte üks hing ei tohi sinust mööda pääseda! Kui tarvis, visku kasvõi jalgadesse. Sina ja ainult sina pead olema see, kes presidendi ja tema kihlatu paari paneb! Maksmine olgu sulas! Ühtlasi lepi kokku tulevaste ristsete asjus. Kõige parem oleks sõlmida kirjalik eelleping, siis nad ei saa pärast vingerdada.”
„Nii vahva,” rõõmustas Urmas. „Mulle kohutavalt meeldib pulmas käia! Mina hüüan alati kõige valjema häälega: „Kibe!””
