Eluteele sattuvad raskused on vajalikud, sest need panevad paika prioriteedid ehk selle, mis on elus tegelikult oluline. Saavutused on küll toredad ning neist võib saada palju rõõmu ja energiat elamiseks, aga lõpuks tunned kõige rohkem heameelt ikka sellest, kui su perel läheb hästi, lapsed on terved ja rahulolevad ning sa ise samuti terve. Kõik muu võib olla, aga ei pea tingimata olema. Rasketel aegadel on tähtis üle lugeda see, mis juba olemas, ja tunda lähedaste tingimusteta toetust.
Tipus on alati kitsas ja tuul tõmbab. Ikka leidub neid, kes sind alla tahavad lükata või vähemasti elu kibedaks teha, et su positsioon endale saada. Selleks on vaja turvavõrgustikku, kuhu vajaduse korral pehmelt maanduda. Tehes aastalõpu-usutlust Kristina Šmigun-Vähiga, kes ei ole andnud Eesti ajakirjandusele pikka aega ühtki isikuintervjuud, tulid pähe just sellised mõtted. Jõuluajal on eriti paslik meelde tuletada asju, mis teevad elu elamisväärseks. Võite eneselegi üllatuseks avastada, et neid pole sugugi vähe.
