Jumalike juhuste tragöödia ehk Immanuel Volkonski lugu
Kas inimene võib muutuda? Vangiski käinud endine narkomaan, Peeter Volkonski poeg Immanuel Volkonski teab, et võib küll. Loo Jumala ja iseenda leidmisest räägib ta oma isa kodus Tartus.
Olen lapsest saati soovinud olla oma lähedastele vajalik ja hoitud. Tegelikult ju elementaarne soov, aga kohati tundub, et meist neljast lapsest on see mind kõige enam vaevanud,” alustab Immanuel Volkonski (33) vaikse ohkega.
Jah, armastuse, hoolivuse ja tunnustuse vajadus on võimas liikumapanev jõud. Seda otsides läks Immanuel teismelisena pätiks, kakles ja röövis, tegeles relva- ja narkoäriga, tõmbas triipu, süstis end, kuni sattus lõpuks vangi. Tänaseks on ta juba kolm aastat olnud narkomaanide keeles täiesti puhas ja tavakodanike mõistes karsklane. Ta on leidnud igas mõttes uue elu. Kas nii nüüd jääbki? Kuidas nii? Miks alles nüüd?
Tartus Tammelinnas on ootamatult valge, sest kõik tammelehed on kolletava vaibana pori ja tänavaaugud kinni katnud. On kuldne ja karge ning tundub, et sel tänaval on koeradki tõrukarva. No vähemalt labrador Rjurik on, kes Volkonskite uksel saabujaid koonunoogutusega tervitab.
See maja siin on Immu (nagu sõbrad teda kutsuvad) isakodu, kuid pererahvast, Mariat ja Peetrit pole kodus. Olevat Võrus, teatriproovis. Immu teeb kohvi ja kannuga tuppa tagasi jõudes avastab, et isa tuleb just väravast sisse. Alles meie intervjuu lõpuks mõistame me selle olukorra tähendust. Seniks aga kasutagem võimalust isaga pojast rääkida.
Kuidas te siia mõlemad sõbralikult ära mahute?
„Hästi,” kostab Immanuel napilt.
„No ta käib siin ju ainult nädalavahetustel...” vastab Peeter aeglaselt, „füüsiliselt on teda siin väga vähe.”
Siis te saate ju otse väga vähe suhelda?
„Parem kui varem,” tõdeb Immanuel naeruselt. Peeter süütab sigareti.
Kuidas te üldse suhtlete?
„Telekat vaadates ja kommenteerides saateid,” elavneb Peeter ja hetke pärast läheb „Kuldvillaku” saadet kommenteerides päris põlema. „No need vead... taevas, kui sa ei tea, no küsi siis kelleltki ometi,” rõhutab Peeter, käed laiali, oma sõnu.
Sellise isaga on vist ikka maru tüütu telekat vaadata – muudkui vatrab.
Immanuel naerab laialt, Peeter räägib häirimatult edasi.
Mnjah, sellise isaga elada on paras katsumus – õiendab rohkem, kui hästi ütleb.
„Kas just nüüd nii,” naelutab Immanuel oma pilgu kohvikruusi, „aga vahel.”
„Vahel käib pinda,” kostab hämarusest Peetri vaikselt, ülihea diktsiooniga öeldud lause. „No aga ma ei saa sinna midagi teha – ma olen ju neitsi [tähemärgis sündinud],” pöörab vanem mees hetk hiljem kõik naljaks.