Jüri Mõis homses LPs: luksuslik elustiil karmima maksu alla
Kehval järjel eestlaste elu läheks Eesti ühe edukaima ettevõtja arvates paremaks, kui senise maksusüsteemi asemele kehtestataks hulgaliselt uusi tarbimismakse näiteks autodele ja ka televisioonile. Eesti peamise murena näeb ta meie mandumist mugavustsooni – see käib ühteviisi nii ärimeeste, võimukandjate kui ka tavaliste tööinimeste kohta.
Ta läheb kaugemalegi ja tõdeb, et Nõukogude Eesti oli mitmeski mõttes laste kasvatamiseks parem koht kui Eesti vabariik – toona ei tähendanud lapsed automaatset vaesuseriski, vaid võisid vanemate elujärge lausa mingil määral parandada.
Tuntud ettevõtjatele mõeldes tekib sageli kohe peas seos konkreetse äriga: Hannes Tamjärv – erakool, Urmas Sõõrumaa – turvaäri, Indrek Neivelt – pank Venemaal. Mis võiks olla Jüri Mõisa kaubamärk?
Sellist ühtainsat kaubamärki ei olegi. Mul on investeerimisfirma, mille profiiliks on vähemusinvesteeringud alustavatesse ettevõtetesse. Ma aitan koostada äriplaane ja teha esimesi praktilisi otsuseid uute ettevõtete tegevuse alustamiseks. Seejärel minu roll väheneb ja piltlikult öeldes jään investeeringutulu ootama. Olen olnud 11 ettevõtte sünni juures, esimene oli Hansapank. Kui veel kaubamärke nimetada, siis Talot, Brenstol, Nelja Energia. Viimane ettevõte, mida ma ise iga päev juhtisin, oli vagunite rendifirma Meta-EKS.
Praegusel perioodil on kõige tähtsam igapäevane töö lapsevanemaks olemine. Mu viie lapse vanusevahe on päris suur ja seetõttu on selles töös väga erinevaid tegevusi – kellele vaja jalgrattaga sõitmist õpetada, kellele siinuse ja koosinuse vahet selgitada, keda konsulteerida lapsevankri markide puhul jne.
Teie viimane avalik võitlus toimus kohtus lasteaiakoha pärast. Kuidas see lõppes? Kas saite koha?
Nüüdseks jah – laps sai koha valla lasteaias veidi enne nelja-aastaseks saamist, aga soovisime kohta juba aasta varem. Vallavalitsuse seisukoht oli, et lapse lasteaiajärjekord polnud veel saabunud. Seaduse järgi on kohalik omavalitsus kohustatud võimaldama lasteaiakoha kõigile pooleteiseaastastele, kelle vanemad seda soovivad. Kuid Eestis on tavaks, et omavalitsused ignoreerivad seda seadust. Peetakse mingeid lasteaiajärjekordi, millest pole seaduses juttugi.
Kahjuks kohtus sisulise aruteluni ei jõutudki ja lahendusest liiguti aina kaugemale. Kohtuniku otsuse järgi oleks pidanud hagi esitama kahju kannataja, aga kuna see oli laps, siis võimaldas vastav paragrahv minu esitatud kaebuse läbi vaatamata jätta. Järgmises kohtuastmes leiti, et hagi saan ikka mina ka lapse eest esitada, aga andsin selle valesse kohtusse. Sellest järgmises kohtuastmes ei oleks enam arutatud, kas anda lasteaiakoht või mitte, vaid kas oleks pidanud mu avaldust läbi vaatama või mitte. Mööda kohtuid solgutades minu advokaadikulud muudkui kasvasid ja edasiminekut ei toimunud, seetõttu lõpuks loobusin hagist.
