Jüri Naela pihtimus: olen gei ega tea ühtki inimest, kes mind sellepärast vihkaks
Saadetest „Tantsud tähtedega” ja „Tähed jääl” ekstrentrilise rõõmurullist kohtunikuna tuntud Jüri Nael (39) teostab end juba kuuendat aastat Londonis. Ta ei läinud siit ära sellepärast, et teda oleks seksuaalvähemuse esindajana kuidagi halvasti koheldud või taga kiusatud – kui pidada silmas eestimaalaste aina vähemat teistsuguste inimeste mõistmist. Ta sai Eesti riigilt nelja-aastase stipendiumi doktoriõppeks maailma teatrikoolis number üks: Inglismaal kuninglikus draamakunstiakadeemias. Doktorikraadi Jüril veel pole, pingutused sinnapoole käivad, ent kolm aastat tagasi tehti talle pakkumine hakata sealsamas hoopis näitlejaid õpetama. See on kõva sõna, sest konkurents on maailmalinnas mõistagi ülisuur, andekaid ja geniaalseid teatripedagooge on palju. Jüri Nael on aga ainulaadne, seda on nüüdseks mõistetud isegi Londonis.
Vestleme Jüriga ühel hommikul hubases kesklinnakohvikus latetassi taga. Ta on tulnud kaheks nädalaks Eestisse, et õpetada lavakunstikooli esimese kursuse tudengeid ja korraldada meistriklasse Tallinna ülikooli koreograafiaosakonnas. Londonit Jüri aga veel ei jäta. Seal kestab töö teatritudengitega ja loomingulistes projektides osalemine jõudsalt edasi. Et end kallis linnas paremini ära majandada – ja ka tuleviku peale mõeldes –, lõpetas Jüri Nael Londoni spordimassaažikoolis spordimassaaži eriala ja töötab vabal ajal kutselise masseerijana. Aga laskem rääkida Jüril endal. Avameelsemalt kui kunagi varem.
Õpetamisest massaažini
Minu kired on endiselt teater ja tants, kuid nüüd on lisandunud veel üks – massaaž. Mõne aasta eest oli mul endal tõsine seljaprobleem ja sain abi Tai massaažist. Siis mõtlesingi, et pagan, ma tahan ka osata seda maagiat, et inimesi aidata. Kuigi massaaž tundub olevat teatrist ja tantsust väga kaugel, on see õpetanud midagi, mis on oluline nii teatris kui ka igapäevaelus – hetkes olemist. Kui teed massaaži, oled inimesega kahekesi ja tegeled tema kehaga, peab sinu fookus olema täiesti siin ja praegu. Sa pead kuulama inimese keha. See nõuab avatust ja oma egost loobumist. Kuna massaaž on rahuliku tempoga, aitab see minu muidu kaootilist ja kiiret mõttelendu rahustada. Ega see kergelt ei tule ja sestap olen seda teadlikult treeninud, näiteks Hiinas Shaolini templis, kus õppisin kolm kuud munkade juures kung fu’d – see oli nii füüsiliselt kui ka mentaalselt karm väljakutse.
Tõsiasi, et õpetan ingliskeelse maailma teatrikoolis number üks, ei ole mulle endale veel kolme aastaga kohale jõudnud. Eks algus oli ikka väga raske, sest kolleegideks on õpetajad, kelle käe all on õppinud mitmedki maailma staarid. Nüüd teevad minu esimesed tudengid Hollywoodis karjääri. Brittidel käib õpetamine palju reserveeritumalt, sest tudeng on klient. Õpetajad on ettevaatlikud, poliitiliselt korrektsed ja tihti räägitakse asjadest läbi lillede. Minu printsiip on olla otsekohene, aus, respekteeriv ja ühtlasi halastamatu. Mina ei ole britt. Ma saan minna tundi ja öelda: olen Ida-Euroopast ja ma ei pea siin nägusid tegema. Ning kõik aktsepteerivad, et üks idaeurooplane võib oma veidras aktsendis neile midagi otse öelda. Kuigi mul on tulnud sellepärast ka mitu korda bossi jutul käia.
Üleharitud eneseotsija
Mul on neli magistrikraadi (kõik tantsu ja esituskunsti alal – toim) ja praegu teen doktoritööd. Sellest on isegi piinlik rääkida, tegu oleks nagu patoloogilise juhtumiga. Võib-olla üritan lõputu õppimisega hoida eemal täiskasvanuks saamist? Kui oled tudeng, antakse sulle ette programm, mis tuleb kindla aja jooksul läbida. Sa ei pea ise palju mõtlema, mida lugeda või kirjutada. Kuid pärast oma esimest magistrikraadi tundsin, et see ei anna mulle piisavalt teadmisi, mida otsin. Pidin leidma neid maailma eri ülikoolidest. Nüüd tean, et ükski akadeemiline kraad ei kasvata sinust inimest. Sinu enda visioonid ja ideed võivad jääda tagaplaanile, sest sa täidad kellegi teise koostatud programmi. Olen lõpuks aru saanud, et mul tuleb koostada iseenda programm. Et teeksin seda, mis on minu jaoks tähtis. Praegu on olulised paljud asjad – näiteks massaažioskuse arendamine erinevate meistrite käe all, järgmise aasta varakevadel teen koos Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga Hamburgis koreograafina üht teatritükki ja tuleva aasta sügisel peaks esietenduma minu muusikalidebüüt West Endis Londonis, sedapuhku lavastajana.
Kahe jalaga maas
Üks põhjus, miks ma kuus aastat tagasi Eestist ära läksin, oli raha ja suhe sellesse. See oli teletöö tippaeg, osalesin mitmes telesaates ja raha tuli sisse koguses, mida ei osanud oodata. Kui töötad teatris ühe projekti kallal kaks-kolm kuud, valad hommikust õhtuni higi, verd ja pisaraid, ning kui raha lõpuks pangakontole laekub, on sel mingi väärtus. Teletöö tähendas aga, et panid ilusad riided selga, tegid tund aega n-ö faa-faad ning said selle eest sama palju kui teatris kolme kuu eest. Muidugi oli see kogemus väga lahe, aga kahjuks lõi raha ja selle kaudu ka teatri väärtuse mu jaoks täielikult sassi. Töö teatris tundus järsku kohutavalt raske. Teletööd oli tollal palju ja sain aru, et hakkan inimesena muutuma pinnapealsemaks, hoolimatumaks, üleolevamaks. Kadus kirg ja armastus nende asjade vastu, mis mulle enne väga meeldisid – mis nõudsid aega, pühendumist ja asja sees olemist. Tekkis täielik error. Ainuke võimalus sellest pääseda oli lahkuda Eestist, et asjade üle järele mõelda ja kaks jalga jälle maha saada.
Kaks aastat pärast riigi stipendiumi lõppemist olen ise hakkama saanud. London on hirmkallis linn. Mõnikord on taskupõhjas kolm münti, millega tuleb elada kolm päeva. Loomulikult ei taha ma, et selline ebastabiilsus jätkuks lõpmatuseni, ent see on värskendav ja karastav kogemus oma väärtushinnangute ülevaatamiseks. Rahaga suhtlemine on asi, mida õpib Londonis iga inimene. Ma ei ole ka koguja tüüpi, investeerin oma sissetuleku kohe kas haridusse või reisimisse. Ma ei osta asju, mulle ei meeldi need. Kui peaksin täna oma Londoni korterist välja kolima, mahutaksin kogu oma vara, välja arvatud raamatud, kahte suurde kohvrisse.
Täiesti normaalne inimene
Geiks olemine ei ole minu jaoks kunagi probleem olnud, sest teadsin seda väga varakult. Kahtluse peletamiseks suudlesin kolmandas klassis üht tüdrukut ja sain kohe aru, et see ei ole see. Minu vanemad olid (loomulikult – kuidas neid lapsi siis teisiti saadakse?) heteroseksuaalsed ja nemad küll ei pööranud mind üheski suunas. Tol ajal puudus seksuaalkasvatus koolides täielikult ja ka pere keskel ei räägitud sellest midagi. Aeg oli lihtsalt selline. Ja ometi – siin ma olen, selline, nagu olen. Ilma ajupesuta. Olin 17, kui ütlesin oma sõpradele, et olen gei. Ja seda olen siis teinud sellest ajast saadik – sõpradele, kolleegidele, tudengitele. Õnneks ei ole ma kaotanud ühtki inimest oma elus sellepärast, et nad on teada saanud minu seksuaalsest orientatsioonist. Mitte ühtegi. Isegi kui see teema on olnud nende jaoks esialgu ootamatu ja ebamugav, on nad aru saanud, et see ei muuda nende jaoks midagi, sest olen ju endiselt seesama Jüri.
Mu isa suri, kui olin 19, ja me ei rääkinud minu geiks olemisest temaga kunagi. Põhiliselt seepärast, et mul polnud kuni 21-aastaseks saamiseni ühtegi suhet. Aga ma olen täiesti kindel, et isa oleks mind mõistnud ja toetanud. Ka emaga ei rääkinud me sellest kunagi, aga tema teadis. Ma tean, et ta teadis. Kui Viljandist Tallinnasse kolisin, elasin oma kaaslasega neli aastat koos ja mu emast kujunes tema kõige suurem fänn. Ta käis meil tihti külas ja suhtus minu paarilisse kui oma väimehesse. Ta võttis seda nii iseenesestmõistetavana, et sellest polnudki vaja rääkida. Ja mitte kordagi ei näinud ma tema silmis kurbust või pettumust, et tema poeg on gei. Sest ta nägi, kui õnnelik ma olen ja et minu kõrval on armastav partner. Oma õdede-vendadega seevastu räägime seksuaalsusest vabalt ja nende jaoks on minu geiks olemine väga normaalne.
Liiga palju hirmu ja viha
Mul ei ole mugav meedias oma eraelust pajatada, sest minu jaoks on mu eraelu privaatne. Ent praeguses olukorras, kus arutlusel on kooseluseaduse eelnõu, tundub sellest avalikult rääkimine vajalik, sest hirmu ja viha on meie ümber liiga palju. Ka mina olen pidanud teadlikult kasvatama tolerantsust ja mõistmist nende vastu, kellest ma aru ei saa või kellega ei nõustu. Inimeste maailmapilt, kultuuriline taust ja väärtushinnangud võivad olla väga erinevad ja minu arvamus ei ole parem kui kellegi teise oma. Aga arvamuste rägastikus ei saa kaotada puht- inimlikku mõistmist, sallivust ja tolerantsi. Tolerantsuse kasvatamise eeldus on, et me ei mõista mõistetamatut hukka, vaid üritame sellest aru saada. Peame respekteerima, et ongi palju arvamusi ja et neil kõigil on koht päikese all. Hoolimata asjaolust, et olen gei, otsin elus ju samu asju, mida kõik teised: eneseteostust, turvatunnet, stabiilsust, perekonda, armastust. Kellele ma sellega siis liiga teen? Mida rohkem julgeme tunnistada: jah, olen selline, nagu olen, seda rohkem seisavad inimesed silmitsi mitte ainult geiaktivistide, vaid päris inimestega. Praegu on nii, et on punt aktiviste, kes võitlevad geide õiguste eest, aga need, kelle õiguste eest võideldakse, on ise kõik peidus. Siis kujunebki arusaam, et homoseksuaalsus on mingi abstraktne tont, mis liigub mööda tänavaid, nakatab süütuid ja mille vastu tuleb võidelda. Aga me räägime ju siiski inimestest. Inimestest nagu mina. Sellega, et mina armastan kedagi, ei riiva ma ju mitte kellegi tõekspidamisi, väärtushinnanguid ega eraelu.
Inimestel on ja peavadki olema erinevad arvamused. Aga riik ei saa endale lubada, et eristab põhiseaduslikke õigusi ning lahterdab inimesi täisväärtuslikeks kodanikeks, kellel on õigused, ja mutantideks, kellele lihtsad põhiseaduslikud õigused ei laiene. Seadus peab andma kõigile ühtviisi riikliku garantii kellegagi koos elada. Siinne debatt ajab mind raevu, eriti siis, kui homoseksuaalsust võrreldakse nekrofiilia või pedofiiliaga. Vastastel saavad argumendid otsa ja siis lihtsalt lajatatakse, mis sülg suhu toob. Kardetakse ka, et varsti tahavad geid veel abielluda. Või veel hullem, hakkavad lapsi tegema või lapsendama. Minu vanemad elasid vabaabielus koos 22 aastat, nii et mina isiklikult abielu nimel rabelema ei hakka. Olen aga kindel, et oleksin suurepärane isa, olgu selleks siis lapsendatud või päris oma laps. Ja mul ei tuleks mõttessegi hakata oma last geiks pöörama, sest see pole lihtsalt võimalik. Küll pakuksin talle turvatunnet, hoolitsust ja armastust.
