Spordiajakirjanikud on sinust vahel rääkinud väga isiklikult ja solvavalt. Kuidas oled suutnud nendega pärast seda edasi suhelda, kui sind on näiteks sõimatud hüsteeriliseks eideks?

(Muigab.) Ma ei olegi selle ajakirjanikuga suhelnud. Mul on täitsa ükskõik, las ta olla. Oli mis oli. Aga üldiselt olen olnud sunnitud spordiajakirjanikega edasi suhtlema, sest ma olen ju ikkagi sportlane – kasvõi sponsorite pärast on vaja intervjuusid anda. Ja nii olengi suhelnud, aga hästi napisõnaliselt. Võib-olla oleksin saanud avameelsem olla, aga kuna ajakirjandus on minuga niimoodi käitunud, siis pole ma tahtnud eriti midagi öelda.

Ometi nõustusid seda intervjuud andma. Miks?

(Naerab.) Sest kõik on juba välja tulnud! Ma ei pea kellegi vastu mingit viha.

Kui palju inimesed sulle kirjutavad, olgu siis pahaselt või kiitvalt?

Seda ikka on, enamasti kirjutatakse Facebooki, aga kuna ma ise oma fännilehte ei halda, siis tavaliselt kuulen alles tagantjärele. Sageli soovitakse tutvuda, aga kui olen võitnud, siis tuleb ka kiitust. Ähvardused ja sõim kustutatakse kohe ära. Need on tavaliselt kellegi emotsionaalsed plahvatused. On olnud ka tapmisähvardusi. Näiteks millalgi aastaid tagasi, kui ma Pariisis mängisin, kirjutas keegi midagi sellist: „Elusana sa Pariisist ei lahku.”