Kaja Sepp: teel paremaks inimeseks
Aga kui prooviks uuel aastal natuke teistmoodi? Ärme anname endale suuri lubadusi ega seame eesmärke, mille täitmiseks pole pikemas perspektiivis aega, võimalusi või iseloomu. Püüame vähehaaval ja sammukeste kaupa teha midagi sellist, mis muudab meid või maailma killukese paremaks.
Paljud ju juba teevad niimoodi. Väikeste tegudega, mastaapseid projekte algatamata, lihtsalt tegutsedes.
Üha rohkem klasse loobub jõuluajal õpilaste omavahelisi loosipakke tegemast. Mõttetust kohustuslikust kingist, millest ei kinkijal ega kingisaajal suurt rõõmu ei ole, vabaks jääv raha annetatakse heategevuseks: lastekodus kasvavatele eakaaslastele, kodututele loomadele või muule valdkonnale, mille klass valib. Tegu ei ole uhkelt sõnastatud sotsiaalse vastutuse projektiga. Lihtsalt tuntakse, et nii tuleb teha, ja tehaksegi.
Enne esimest adventi tehti Seakayaking Estonia eestvedamisel puhtaks 60 kilomeetrit Soomaa jõgesid. Jõed jaotati paatkondade vahel lõikudeks ja igaüks korjas oma lõigust ära kaldaäärtes ulpiva olmeprügi, et kevadel suurveega vähem rämpsu Läänemerre jõuaks. Polnud vaja muud kui algatust ja üleskutset, millele teised reageerisid.
Kasside Turvakodu, Kassiabi, Pesaleidja ja teised vabatahtlikud organisatsioonid teevad südamega oma tööd, et leida kodututele kiisudele uus kodu. Töö, mida nad sotsiaalvõrgustikes kasside ja inimeste kokkuviimiseks teevad, annab silmad ette paljudele auhindadega pärjatud kampaaniatele – ja tegemist pole kampaaniaga, vaid püsiva südamest tuleva tegevusega.
Võibolla olen ma naiivne, aga selliste tegude varal muutubki maailm vähehaaval paremaks. Võibolla ajutiste tagasilangustega, aga siiski.
Saates „Eestimaa uhkus” tunnustatakse ja väärtustatakse tavaliste inimeste suurepäraseid tegusid. Seda ei pea tegema kord aastas ja telesaates. Vaadakem kõik enda ümber ja märgakem igapäevaelu väikseid suuri tegusid. Ja alustagem iseendast, tehkem aeg-ajalt mõni väike heategu – projekti ja eesmärgita, lihtsalt niisama, tundes, et seda on vaja.
