Kaks miljonit eestlast
Tsahkna paneb paberossi põlema, vahib natukene aega mornilt lakke ja ütleb siis Vahtrele:
„Nüüd, Lauri, pole midagi parata, peame laua taha istuma ja kõik eestlased kirja panema. Näis kas saame kaks miljonit kokku.”
„Noo-jaa-noh,” venitab Vahtre. „Eks teeme selle tembu siis ära… kui Tsahkna isand sedasi arvab… Olge hea, valage enne veel üks naps, siis läheb see kokkuarvamine nagu libedamalt.”
Tsahkna valab suurest pudelist kaks pitsikest, mille nad ka pühaliku näoga ära joovad. Siis otsib IRL-i esimees sahtlist pliiatsi ja ruudulise vihu.
„Sedasi…” pomiseb ta ja niisutab pliiatsit keelega. „Hakkame peale… Noh, kõigepealt muidugi õpetaja ja õpetaja emand. Siis köster ja köstri emand. See on kokku juba neli.”
„Hmhühüh,” noogutab Vahtre peaga. „Neli tükki on meil juba käes! Asi läheb ju päris libedalt, Tsahkna isand!”
„Madis võtaks, kus ta siis libedalt läheb, kui on alles neli! Aga palju meil vaja on? Kaks miljonit! Aga pole midagi teha, laseme aga edasi, vähemalt ots on lahti tehtud. Neli, neli… Ahhaa, siis paneme kirja – Lepiku omad! Ja siis veel Loigu omad kah!”
„Olgu,” poriseb Lauri Vahtre. „Eks võib ju panna, ehkki suurt nahka neist ei ole.”
„Kallis inimene, ma saan ise ka aru, et neist suurt nahka ei ole, aga meil on kahte miljonit eestlast vaja! Ei, las need Loigu omad olla, neil on pealegi hobune kah, paneme tema ka kirja.”
„Hobuse?” ajab Vahtre silmad suureks. „Ega siis see… hobune… pole mingi eestlane? Hobusega pole mina nõus!”
„Ära nüüd ole kangekaelne nagu mõni pulk! Mis hobusel häda on? Truu loom, inimesele ustav. Iseasi, kui ma tahaksin hunti või ahvi kirja panna, siis sa, Vahtre, võiksid tõesti sõrad vastu ajada,” seletab Tsahkna. „Aga hobuse paneme igal juhul kirja, see on kindel nagu aamen kirikus.”
Vahtre poriseb midagi habemesse, aga kui Tsahkna talle veel ühe pitsi valab ja paberossigi pakub, lööb käega.
„Hea küll, mis seal’s ikka! Hobune, siis hobune!”
„Tubli! Nii… Kes siis veel… Õpetaja rentnik… Korralik ja lõbus, tema paneme ilmtingimata kirja. Veskipoiss… Kahju, et tal hobust ei ole… Aga ükstapuha, igal juhul kirja! Kes siis veel?”
Kaua torisevad Tsahkna ja Vahtre sel õhtul IRL-i peakontoris, märkides ruudulisele paberilehele järjest uusi nimesid, aga kaks miljonit ei taha kuidagi kokku tulla.
Õhtu eel astub tuppa paks punase näoga mees, kopsib saapad lumest puhtaks ja soovib valju häälega jõudu. Tsahkna kargab rõõmsalt püsti.
„Sester! Sõber! Meil on kahte miljonit eestlast vaja! Kui palju sina anda saad?”
Rahandusminister ohkab, vaatab kohmetult ringi ja taganeb toanurka, kus tal tuleb lahti päästa hulk nööpe ja paelu, enne kui ta oma varanduse ligi pääseb. Tükk aega sobrab mees oma ihukatetes, kaalub asja ühte- ja teistpidi, kuni viimaks tuleb vastus:
„Noh… Sada.”
„Tehtud!” põrutab Tsahkna. „Märgime üles! Vaata, Vahtre, sedasi saamegi veel kaks miljonit kokku!”
Vahtre pühib oma vurrusid ja on kah üsna rahuloleva näoga. Jaa, sellest nimekirjast saab veel asja!
