Kaks õhtut John Malkovichiga
Veidi üle nädala eest viibis Armeenia pealinnas Jerevanis esimest korda John Malkovich. 10. oktoobri õhtul kõneles näitleja kultuurikohtumiste üritusel Ararat Speakers Night. Teisel õhtul toimus osana viiendast rahvusvahelisest Hatšhaturjani-nimelisest festivalist etendus, kus lavale astusid John Malkovich ja Armeenia riiklik noorte- orkester dirigent Sergei Smbatjani juhatusel, soleeris pianist Anastassia Terenkova.
Kui kontsertetendus läks Jerevani ooperimajas täissaalile, siis vestlusõhtule kutsutuid oli ainult 50 ringis, nende seas kuus välisajakirjanikku. Järgnes privaatne õhtusöök, mille aukülaline oli John Malkovich. Kõigest eelnimetatust võttis osa ka siinkirjutaja.
Aga enne kui teen algust kahe õhtu märkmetega, väike eellugu mõttelise alapealkirjaga „Märkmeid miniriigist”. Oleme Eestis harjunud, et superinimesi meie hulgas pole, ka kõige armastatumad näitlejad ja muusikud käivad ikka samas poes ja baaris, kus kõik teisedki. Mõistagi pole üllatav, et suuremates riikides on asjalood pisut teisiti. Ent ometi läksid silmad korraks suureks, kui paar tundi enne John Malkovichiga kohtumist ulatati mulle allkirjastamiseks leping, mis sedastas, et kõik pärast Speakers Nighti õhtusöögil räägitav on rangelt konfidentsiaalne. Sellisele lepingule pidid alla kirjutama kõik paarkümmend osalist. Pisut jabur elustiil, kus pea iga samm tuleb võimalike jamade vastu kindlustada.
Esimene õhtu
Ararati muuseumis toimunud Speakers Night oli selle sarja teine üritus. Esimesel oli kõne all moodne kunst. Sedapuhku oli tegemist tunniajase vestlusega, mille peaosas olid Malkovich ja Armeenia ajakirjanik, sellele järgnesid küsimused väljastpoolt. Mõned väljavõtted.
1970-ndatel oma karjääri teatris alustanud Malkovich ütleb, et viimase kümne aasta jooksul on ta teatris teinud erinevaid klassikalise muusikaga seotud koostööprojekte. Seda, kuidas publik teatrit ja klassikalist muusikat vastu võtab, võrdleb ta surfamisega. „See on nagu õhtu, kui lähed surfi- lauaga päikeseloojangusse, keerad siis päikesele selja ja jääd lainet ootama. Nii nagu see laine ei ole sinu loodud, ei ole teatris ega kontserdisaalis publiku vastuvõtt esitaja loodud. Laine on loodud materjali ja publiku koostöös. Esitaja peab olema selleks valmistunud, valmis sellel lainel sõitma ja sellelt kukkuma,” sõnab ta. „Robert Musilil on teos „Omadusteta mees”. Aga mina olen ootusteta mees. Mul ei ole publikule ootusi. Usun, et sellisel juhul ei oleks sa laval elus, vaid elaksid oma ootustes.”
Malkovich tunnistab, et on visuaalist üleküllastunud, ent huvitatud teksti ja muusika ühendamisest. „Põhjus võib olla mu lapsepõlves, olin oma kujutluspiltidesse uppunud. Elasin väikeses linnakeses ja isegi kui seal filme näidati, olid need umbes viienda järgu filmid. Mu vanemad olid aga suured lugejad ja nii sai minust suur lugeja, nad armastasid muusikat ja minagi hakkasin muusikat armastama,” sõnab ta. Katsetused teksti ja muusika vallas huvitavad Malkovichi väga, aga uude meediasse suhtub ta skeptiliselt. „Sellel on ka kasulikke omadusi, ent uus meedia on üsna mürgine ja ma loodan, et kümne aasta pärast on see lakanud eksisteerimast.”
Malkovich keskendub praegu paljuski teatrile, aga nendib, et see ei ole odav lõbu. „Ma tean seda, sest olen viimase 10–15 aasta jooksul lavastanud teatris üsna palju, sealhulgas näiteks Pariisis. Ma tean, et kui müüme pileteid täishinnaga, siis ei tule täismaja, aga kui müüme poole hinnaga, on saal kohe täis. Hind mõjutab palju. Kuid ma olen turunduses kohutavalt halb ega teagi, mida peaks teater tegema, et rohkem inimesi ligi tõmmata. Tean ainult seda, et kui teha midagi tõesti head, siis leiavad inimesed selle lavastuse,” märgib Malkovich.
Seepeale ei saa siinkirjutaja jätta naljaga pooleks mainimata, et vahest tasub siis Eesti külastamisele mõelda. 1,3 miljoni elaniku kohta on meil püsivalt üle 1,1 miljoni teatrikülastuse aastas, nii et turundusega ei tohiks probleeme olla. Malkovich muigab, ent see, kas või millal Eesti teatrilavad teda näha saavad, jääb mõistagi teadmata. Küll aga selgub, et Eesti on Malkovichile tuttav.
Näiteks Vene-Eesti koostööfilmis, Skandinaavia „Silla” adaptatsioonis mängib üht peaosalist, eestlannast uurijat, tema hea tuttav leedulanna Ingeborga Dapkūnaitė, keda võib muidu peamiselt Vene filmides näha. Nii et hea tahtmise korral võib siit tõelise rahvaste sõpruse keti välja lugeda.
Põhjus, miks John Malkovich kontsertetendusega Armeeniasse sattus, peitub projekti osalistes. Kõik sai alguse umbes kolme aasta eest, kui näitlejale lähenes Vene pianist Ksenia Kogan, kellega Malkovichi sidus varasem koostöö (muusikavihje: Alberto Iglesias ja Philip Glass). „Ksenial oli kaasas Alfred Schnittke klaverikontsert. Ta tahtis seda mängida ja küsis, kas saaksime sellest midagi koos teha,” meenutab Malkovich ja nendib, et tegemist polnud kuigi lihtsa ülesandega. „Schnittke teos on võimas ja poeetiline, aga jätab palju ütlemata. See näis mulle muusikana, mis justkui otsis oma kaksikut. Suure Argentina kirjaniku Ernesto Sabato romaani „Kangelastest ja haudadest” peatükk „Pimedate aruanne” näis selleks puuduvaks lüliks sobivat,” lausub ta. Selles peatükis on jutustajaks tegelane, kes usub, et pimedad juhivad maailma ja tema ülesanne on maailmale paljastada, kuidas pimedate salasekt kontrollib kõike, mida teeme ja ütleme. On selge, et jutt ei käi füüsiliselt pimedatest, vaid neist, kes keelduvad nägemast.
John Malkovich ja Ksenia Kogan astusid paari pandud teostega lavale Lõuna-Korea pealinnas Soulis. Nii tutvus Malkovich ka Armeenia dirigentide noore superstaari Sergei Smbatjaniga, kellel on tema sõnul lavastuses suur osa. Seda enam, et projekti oli katastroof peaaegu sisse kirjutatud. „Seda ei olnud kunagi enne esitatud, kui Lõuna-Korea publiku ette läksime. Saalis oli üle 2000 inimese, kes ei rääkinud inglise keelt. Laval oli Armeenia dirigent, Vene pianist, Ameerika näitleja ühes Argentina romaani ja etnilise sakslase / Nõukogude Liidu helilooja muusikaga,” muigab Malkovich. Aga vastuvõtt osutus äärmiselt positiivseks.
Neile juttudele järgnenud õhtusöögi- vestluste kohta saan konfidentsiaalsuslepingu tõttu öelda vaid nii palju, et ma pole kunagi varem kohanud sellist külmkarget vaikust, mis ruumis tekkis, kui Malkovichile kellegi küsimusepüstitus sobimatu tundus. Klassikaline näide, kus reaalse elu teatraalsus laval toimuvaga mõõtu võtma kipub.
Teine õhtu
Järgmisel päeval Jerevanis ringi liikudes kohtame John Malkovichi põgusalt nii hommikul hotellis kui ka hiljem linna peal. Kuuleme pärast lugusid näitleja üllatusest, kui selgus, et teda tänavatel sugugi liiga palju ära ei tunta. Jään mõtlema: kas Eestis tuntaks? Kahtlustan, et meedia eelhoiatuseta ei oskaks vist kedagi John Malkovichiks pidada.
Õhtuks on kohalikud uudised kajastanud Malkovichi käimiste ja kohtumiste iga sammu. Aram Hatšhaturjani nimeline kontserdisaal on välja müüdud.
Malkovich astub lavale õhtu teises osas. Schnittke klaverikontserdi solist on Ksenia Kogani asemel viimased kaks aastat olnud teine üliandekas Vene pianist, Anastassia Terenkova.
Etendus algab. Täieliku pimeduse keskel on aimatav dirigent Smbatjan. Väheldases valgusvihus kõnnib lava keskel asuva klaveri poole Terenkova, käes õrnalt helisevad kellukesed. Orkestrantide pultidel süttivad tulukesed. Algab Alfred Schnittke kontsert klaverile ja keelpilli- orkestrile. Esinejatega liitub Malkovich, kes on jutustaja rollis. Ta kõneleb inglise keeles ja taustal oleval hiiglaslikul musta värvi ekraanil jookseb pisikeste putukate kombel armeeniakeelne tõlge.
„Minu nimi on Fernando Vidal Olmos,” räägib ta Ernesto Sabato sõnadega. „Kui te arvate, et ma olen tõbras, siis on teil õigus.” Laval ei toimu kuigi palju, ent tähelepanu on jäägitult esinejatel. Schnittke teoses on võimsust, pidulikkust, teisalt kõlab sellest paranoilisus, see on tulvil pause, dialoogikohti. Jutustaja lööb pianisti nina all klaverikaane kinni. „Midagi ei juhtu juhuslikult,” ütleb ta. „Olen määratud surema tulesurma.” Muusika sisemine hullus käib kaasas monoloogi pidava jutustaja hullumisega. „Pean minema, nad ootavad mind.” Tuled kustuvad ükshaaval. Aplaus, inimesed on püsti.
Järgneb lisapala spetsiaalselt Armeenia publikule. Malkovich esitab katkendi Armeenia munga ja poeedi Grigor Narekatshi „Nutulaulude raamatust”. Iga ihurakuga on tunda, kuidas esitus läheb publikule hinge. Esiteks on Armeenia äärmiselt kristlik maa, teiseks on Narekatshi teos legendaarne. Sabato ja Schnittke teoste esitus ei mõju üksnes füüsiliselt, vaid ka tajutavalt, justkui keegi kustutanuks valguse. Narekatshi kümnendast sajandist pärit tekst toob valguse mõneti taas välja. Küll mitte pealetükkivalt optimistlikult, ent ometi lootustandvalt. Kõik võib veel hästi minna.
Ajakirjanik viibis Jerevanis Yerevan Brandy Company Ararati kutsel.
