Kapsas või valitsus?

Valitsust tabas otsekohe pärast ametisse astumist üsna üksmeelne halvakspanu, mis päevast päeva aina süveneb. See näitab selgesti, et kui teha midagi tõelise kire ja hoolimiseta, on tulemus käkk.

Juba esimest korda tõelise eluga kokku puutudes hakkab see lagunema nagu Nõukogude tehnika. Mis kriitikavabat sadat päeva võis endale nõuda Vene traktor, mida tuli remontida juba enne esimest käivitamist?

Koalitsiooniläbirääkimisi peeti hambad ristis ja hambad ristis nüüd ka valitsetakse. Kusjuures tegelikult need läbirääkimised nagu polekski lõppenud. Millelegi justkui kirjutati alla, kuid tegelikult vaieldakse ikka edasi. Mõned ministrid on koguni avalikult teatanud, et nad ei kavatsegi kokkulepitut täita, sest see oleks rumal ja Eestile kahjulik. Rääkimata mitmest võimuliitu kuuluvast parlamendiliikmest, kes suhtuvad omaenda valitsusse kriitilisemalt kui mõni opositsionäär. Nii õnnetut kabinetti pole tõesti varem Eestis nähtud.

Aga eks asi algas ikkagi kummi venitamisest ja sellest, et kasutati säilivustähtaja ületanud produkte. Kummi võid sa ju mingi piirini venitada, aga lõpuks see ikkagi katkeb ja lendab sulle valusa litakaga vastu nina. Ja „parim enne” pole toiduainete peale märgitud nalja pärast. Mõnda aega sa ehk tõesti võid sellest mitte hoolida, aga kui liiga ülbeks lähed, on kõhulahtisus garanteeritud.

Lipp lipi, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata! Mis see on? Kahjuks siiski kõigest kapsas, mitte valitsus.

Märke sellest, et Reformierakond hakkab hapuks minema, oli õhus juba ammu, aga ikka püüti silmad kinni pigistada. Selle asemel et aeg maha võtta, opositsiooni kolida ning teha üks värskendav remont ja kahjuritõrje, üritati läbi ajada nii, nagu teeb linnavalitsus Tallinna tänavatel haigutavate aukudega: lapib neid käigu pealt. Õige aeg boksi sõita oleks olnud pärast Ansipi erruminekut, sest tegelikult polnud ka Taavi Rõivas midagi rohkemat kui üks üsna juhuslik lapp, mis kiiresti tekkinud augu peale traageldati. Lipp lipi, lapp lapi peal, ilma nõela pistmata! Mis see on? Kahjuks siiski kõigest kapsas, mitte valitsus.

Kuid mõnda aega see kapsas isegi enam-vähem toimis. „Tegin peedist pesumasinale trumli,” laulis kunagi Bläck Rokit. „Ise olen rahul!” Olgu, valimised polnud kaugel, eks siis jõuab… Aga ei, ikka ei antud amortiseerunud mootorile puhkust! Pole siis ime, et ta nüüd musta tossu välja ajab ja teeb veidrat undavat häält.

Muidugi, võime öelda, et säärane oli valijate tahe. Eks sageli ongi ju nii, et kuidagi ei raatsi armsaks saanud hilbust loobuda, mis sellest, et igalt poolt narmendab. Mõeldakse, et küll ta veel käib, ja möödutakse põlglikult kõikidest riidepoodidest. Kuni siis korraga käib kärr ja püksitagumik on puhta lõhki. Siis pole enam midagi parata, tuleb edasi minna külg ees, käsi häbelikult roosat ihu varjamas.

Ilmselt on see aeg käes ka Toompeal, sest valitsus ju alles sai ametisse, kes see ikka kohe uut tegema hakkab. Nii et tuleb leppida lõhkise tagumikuga ning töötada lakkamatu narrimise ja tänitamise saatel.

Kes õigel ajal haiguslehte võtta ei mõista, riskib sellega, et sureb tööpostil.