Kas polügaamia on aktsepteeritav kooseluvorm?

Mitmenaisepidamine on viimase sajandi jooksul olnud kahaneva populaarsusega peremudel. Kas polügaamia ehk grupiabielu peaks olema miski, mida nii samasooliste abielu pooldajad kui ka vastased pahaks peavad?

Oli see koht nüüd Abene või Dioloulou, aga ühes neist jäi mulle meelde pilk, mis oli neiul, kes võõrastemaja hoovi pühkides mulle otsekui hüvastijätuks ütles: „Varsti saan tema kolmandaks naiseks.” Tema pilk oli vähemalt sama salapärane kui Mona Lisa naeratus – kergelt kurb, aga see tundus sisaldavat ka uhkust. Materiaalses mõttes sai naaberriigist Gambiast toodud tüdruk kindlasti väärt abikaasa, sest too oli Senegali mõistes ilmselgelt jõukas mees ja selle väikelinna lugupeetud elanik. Inimsuhted paistsid peres, mille elu olin saanud napid kolm päeva jälgida, samuti talutavad olevat.

Seepärast on mind teinud natuke nõutuks, kui samasooliste abielu vastased nimetavad õuduste hulgas, mida aktivistid hakkavad peale selle seadustamise läbi suruma, ka polügaamiat. Ja LGBT-aktivistid vaidlevad neile vastu, et seda küll mitte – seega sisuliselt meie traditsionalistidega nõustudes, et polügaamia pole aktsepteeritav kooseluvorm. Traditsiooniline mitmenaisepidamine on viimase sajandi jooksul kindlasti olnud kahaneva populaarsusega peremudel, kuid kas polügaamia laiemas mõistes ehk grupiabielu peaks tõepoolest olema ka asi, mida nii samasooliste abielu pooldajad kui ka vastased halvaks peavad?