Kass ja riigikogu

 (88)

Andrus Kivirähk
Andrus KivirähkFoto: Vallo Kruuser

Lugesin neil päevil üle Mati Undi argimütoloogiaid ja sattusin järgmisele lõigule. Unt kirjutab vabadusest. „Kas loomad on vabad?” küsib ta. „Vahel tundub, et ei ole. Jooksuaeg saabub ja kass ei saa midagi selle vastu. Kass ei saa valida tsölibaati nagu Kierkegaard. Näljane hunt ei saa valida taimetoitlust, näljane Unt aga saab.”

Need read haakusid kuidagi väga täpselt riigikogu kuluhüvitiste teemaga. Taas on see tüütult päevakorral! Jälle häbistatakse ajakirjanduses ahneid poliitikuid, jälle targutatakse pikalt-laialt selle üle, et midagi peaks tegema, midagi peaks muutma… Ja loomulikult ei muudeta lõpuks midagi. Nii kordub see väsitav sõnelus igal aastal, ehkki Toompeale tuleb ju üha uusi inimesi. Nii mõnigi vana varas jääb kõrvale ja tema koha täidab roosapõskne noorpoliitik, kes ehk ongi riigikokku pääsenud tänu korruptsiooni karmisõnalisele hukkamõistmisele. Kuid vaevalt vande andnud, sööb juba temagi maksumaksja kulul maksavorsti! Ometi on uued tulijad näinud, kui kehvasti pitsarestoranis priiskamine, kallite autode liisimine ja majoneesitalongide esitamine nende eelkäijaile lõppes! Kuid nad ei õpi sellest midagi ja kihutavad pea ees samale karile.

Vägisi tundub, et ka riigikogu on nagu kass, kes ei saa midagi oma jooksuaja vastu. Kuluhüvitised on aga nagu loodusseadustega pealesunnitud kiim, mis sunnib ukse taga kräunuma ja esimesel võimalusel metsa jooksma. Inimene, kes on oma tungide ja himude peremees, suudaks end taltsutada, aga kass ja riigikogu pole ilmselt iseenda isandad, nad pole vabad. Kumbki neist pole Kierkegaard.

Sellisel juhul pole muidugi midagi parata. Tõprale ei saa süüks panna, et ta tõpra kombel käitub.

Tõprale ei saa süüks panna, et ta tõpra kombel käitub. Aga sisimas tahaks ta olla õilis.

Siiski leidub riigikogu ja kassi vahel otsustav erinevus. Kass litutab oma litutamised ära, tuleb verise kõrvaga koju tagasi ja võtab südamerahuga sisse oma vana koha diivanil. Tema ei kahetse midagi. Riigikogu on seevastu nuheldud kõutsi himude ja ingli südametunnistusega. Algul ta patustab, pärast haliseb ja piinleb. Kassile ei tule pähegi, et temast võiks saada Kierkegaard, aga riigikogule küll. Riigikogu tahaks sisimas olla õilis. Ta tahaks kaotada kuluhüvitised, langetada oma palka, loobuda saadikupuutumatusest… Kuid ta ei tee seda, sest pole selleks võimeline! Operatsioon oleks liiga valus. Riigikogu teab, et jooksuaeg muudab ta ogaraks, ja häbeneb seda, aga ise end tohterdada ei suuda. Ta on nagu libahunt, Sigatüüka professor Lupin, kes inimnahas olles kahetseb seda, mis ta täiskuuööl metsas korda saatis.

Nii kuulemegi aeg-ajalt Toompea poolt anuvaid palveid: mis oleks, kui meile määraks palgad ja soodustused mingi müütiline tarkade nõukogu? See on viimane lootus. Animaalsete tungidega ära vaevatud hing ihkab südamesopis rahu. Kindla käega veterinaari, kes tuleks terava noaga, teeks tšiki-briki ja lõpetaks häbistavad jooksuajad igaveseks, nii et riigikogust saaks viimaks ometi kassi asemel Kierkegaard.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare