Katrin Viirpalu homses LP-s: pensionieas tahaksin rastapatse ja kuldset pluusi

Õnn on see, kui leiad lõhna järgi metsast üles kukeseened ja ütled metsale „aitäh”, teab telesaatejuht Katrin Viirpalu.

Juba viis aastat argipäeviti „Terevisiooni” diivanil naeratav Katrin Viirpalu (45) saab oma hommikukohvi harva soojana lõpuni juua. Jahtunud jooki ta minema ei viska, vaid joob alati ära – nii on ju viisakas. Katrin armastab väga magada ja igal laupäeval vähemalt kaks tundi metsas jalutada. Samuti sooviks ta kord tõeliste indiaanlastega kohtuda ja püüab oma ajaloolasediplomist hoolimata minevikku unustada. Miks ometi?

Viis aastat kella viiest üles
Viimased viis aastat ärkan hüppega hommikusse ja joon kõige rohkem klaasi vett, et organism ärkaks. Kodus ma une arvelt kohvile aega ei võta, sest nautimiseks kuluks vähemalt veerand tundi. Telesse jõudes ootab mind grimm, soeng ja siis toob assistent koorega kohvi, mida päris saate alguses lonksukaupa joon. Vahel jääb see jahtunud jook mulle kaheks tunniks, saate lõpuni ette. Kindel on, et pool üheksa läheb kõht tühjaks ja see on tore teadmine: nüüd on saade peagi läbi ja siis saab telekohvikusse sööma minna.

Mulle meeldivad need varahommikused saate-eelsed hetked, eriti grimmitoas, kui on grimm, kohv ja arutame intervjuusid läbi. Juuksur töötleb samal ajal pusakammiga mu juukseid. (Naerab.) See on tore pooltund päevast: keegi tegeleb minuga ja teeb mulle justkui igal hommikul mitu korda pai.

Kus ja millisest kruusist joob Katrin oma vaba hommiku kohvi ja miks on talle olulised mets ja müramine, seda loe juba homsest laupäevalehest LP!