Kõige parem oleks üldse eeterlik olend olla.

Sellele vastandub tugevalt kapitalistlik naudinguühiskond, mis meid kommertsliku seksuaalsusega üle kallab. Mõni aeg pärast Teist maailmasõda avastasid varakapitalistlikud turundushaid, et inimese keha on eelkõige „tarbija keha”, mille toimimiseks ja hooldamiseks saab selle omanikule maha müüa palju tooteid alates riietest ja vitamiinidest kuni mootorrataste ja tugitoolideni. Kõik sinu keha jaoks! Ja kuna keha oli ajaloo jooksul olnud kaetud kas nunnarüü või sõdurisineliga, siis nüüd sai selle bikiinidesse riietada ja suurelt plakatitele panna, et selle abil näiteks rehve müüa.

Pole ime, et praegu ei oska me kuidagi oma kehadesse suhtuda. Tundub, et enamik Eesti mehi on läinud oma keha eitamise teed. Seda näitab statistika, mille järgi üle poole Eesti meestest on ülekaalulised. Tundub, et nad tajuvad oma keha kui tööriista, mis aitab neil hommikul tööle arvuti taha jõuda. Kehal on sama utilitaristlik väärtus kui autol, kuid ainult selle vahega, et auto käib tihedamini ülevaatusel.

Päris maailm ei olegi enam nii hirmutav ja muutub palju kodusemaks, kui seda täidavad tuttavad kollid.

Seevastu naised on sattunud olukorda, kus nad peavad sammu pidama ebanormaalsete standarditega ja nende väärtust määrab nende kehaline atraktiivsus. Selle näiteks võib tuua töökohad, mis eeldavad oma naistöötajatelt meigi ja kontsade kandmist, ning meediastaarid, kes peavad pidevalt oma kehakaalu kohta rahvale aru andma.

Pole siis ime, et maailma on maruna rabanud uus mäng Pokémon Go, mille geniaalsus seisneb selles, et ta ühendab virtuaalsuse ja inimese paratamatu füüsilise olemuse. Kohe pärast mängu väljatulekut täitus internet rõõmuhõisetega ja inimesed, kelle elustiil oli aastaid olnud kodus arvuti eest istumine ja inimkontaktide vältimine, hakkasid järsku kümnekilomeetriseid jalutuskäike tegema. Selleks et neid masse liikuma meelitada ja oma kehaga ümbrust avastama panna, oli iroonilisel kombel vaja ainult ühte elektroonilist äppi. Füüsilise maailma virtuaalreaalsusega segamine on justkui mõru ravimi segamine suhkruga. Pärismaailm ei olegi enam nii hirmutav ja muutub palju kodusemaks, kui seda täidavad virtuaalreaalsusest tuttavad joonistatud kollid.

Teisalt on kehalisus saanud tajutavaks ka viimase aja terrorirünnakute tõttu Euroopas – otse meie õuel. Koos keha kadumisega kaob kahjuks ka vaim. See toob meie igapäevastesse mõtetesse tunde, et keha on habras ja meil ei ole tema üle täielikku kontrolli. Meie ei oma teda, vaid tema meid, ja me saame teda kasutada ainult piiratud aja. See on igaühe enda valik, kas ta kardab oma keha pärast ja püsib alalhoidlikult kodus või laseb sellel Lõuna-Euroopa suve nautida ning lepib maailma juhuslikkuse ja ajalikkusega.

Juulis Andrus Kivirähk puhkab. Teda asendab iga nädal eri autor.